Kuigi
Eesti hiphopimaastik on aasta-aastalt tugevamaks läinud ja praeguseks leidub
kvaliteeti ja mitmekülgsust täitsa kvantitatiivselt, on me kodumaa siiski nõnda
väike, et iga uue, suures pildis tõsiseltvõetava emsii sirgumine on sama tähtis
sündmus kui näiteks loomaaias uue amuuri tiigri kutsikate pesakonna sündimine.
Uperkuudiga on selle verstapostini jõudnud ja sellega Eesti räpihorisondile
ilmunud Pärnu värsisepp Pok.
Taustavalik
– biitide autoriteks muuhulgas Lauri Täht, Photoindustries ja (albumi kõlapildi
loomises kõige teenekam) Sim Kares - lähtub suuresti boom-bap’ist, mille kõla
ja tuju varieerub udusest suviseni ja suvisest süngeni ja mujalegi.
Siinkirjutaja lemmikuteks on rahutu ja kurjakuulutav ava- ja nimilugu (Lauri
Tähe looming) ja kõrvu paitava vibrafonisämpliga „Need õiged“ (autoriks Skips).
Esineb ka räpi kõlalisest keskmest irduvat – „Pok, Pok – Kes seal on?“ täidab
ruumi astudes selle dubstep’i-hõnguga, samas kui „Staarluuletaja argipäev“ on
hoopis omaette tõugu loom, mis demonstreerib žanrialkeemia pahupoolt.
Temaatikast
rääkides tunduvad mõned rajad kindlast süžeest kantud olevat, mitmed aga pigem
üldist suuna andvale põhimotiivile rajatud vabaassotsiatsioonide jada. Kui kõrv
arvukatest kalambuuridest (arvustaja lemmiku eriauhinna saab „Tüliõunad valgeks
klaaritud“) taamale seikleb, võib ta sealt avastada ühelt küljelt
ühiskonnakriitikat karjalammaste, bürokraatide ja muude aadressil, samuti
didaktikat, teisalt aga teadmisjanu kustutamist ja eneseotsinguid soovitavaid
viiteid boheemlaslikule vagabundielule. Ehk meeldejäävaim on aga „Need õiged“,
mille raames nii nenditakse näost-näkku suhtlemise väärtust massmeediaajastul
kui ka jõuab linti Poki kõige reisikirjalikum värss muljetamaks kohtadest, kus
albumi tekstiline pool peamiselt sündis.
Üks
esimesena silmatorkavaid tunnusjooni Poki stiilist on kaheteraline mõõk (sõltuvalt
kuulaja eelistustest), nimelt kohati suisa The Game’lik kalduvus namedrop’imisele,
kuigi reeglina üsna teistsuguseid allikaid kasutades (Martin Luther Kingi ja
Young Bucki vahetavad välja nt Derrida ja Gaudi). Oma värsid vormistab ta
hoolikalt mõõdetud valangutena, kus riimid usinalt teatejooksu jooksevad. Eesti
eri nurkadest pärit külalised lisavad plaadile teretulnud vaheldusrikkust, nii
J.O.C. ja Chalice refräänidel kui teatraalne Kraff ja voolav, aga rahulik Skips
värsside vahendusel. Kaanest kaaneni, üldpildis võetuna on tegu tubli
debüütalbumiga, mis võimaldab kuulajal Poki karakterist korralikult aimu saada,
aga jätab samas ka arenguruumi ja kaardistamata radu tulevasteks
loomingulisteks pööreteks ja rännakuteks.
