Auväärsed aiatagused:
*BADBADNOTGOOD – III
*Jack White –
Lazaretto
Ma ei oska mitte midagi tarka öelda. Jack White nagu Jack White. Ehk teisisõnu klassiga muusika ja hea asi on.
*Little Dragon -
Nabuma Rubberband
Mõnus rootsi triphopelektropopalbumtvoijop. Tõsi küll, eelmise albumi „Ritual Union“ ja „Nabuma“ avasingli „Klapp Klapp“ põhjal oleks oodanud võib-olla löövamat kvaliteeti. Siiski moodustavad atmosfäärilised, süngevõitu taustad ja Nagano hääl üheskoos nauditava terviku.
*The Roots - ...And
Then You Shoot Your Cousin
The Roots on terve oma karjääri vältel teinud väga häid albumeid, ja neid albumeid on nüüdseks päris palju. 2011. aasta meistriteos „Undun“ lõi samas lati nii kõrgele, et seda omakorda üle trumbata oleks... äärmiselt raske. Kollektiiv näib olevat seda ka ise adunud, kuna kuigi ka „ATYSYC“ on kontseptalbum, on ta raskesti jälgitavam ja, kui võtta arvesse, et vahepeal kuuleb isegi musique concréte’i, võib öelda, et ka mõneti kuulajavaenulik. Iga Black Thought’i värsi kuulmisel tekib tunne, et neid on albumil pisut vähe, kuid siiski on tegu väärt albumiga. Ja loo „Understand“ refrääni põhjal on tore nentida, et olgu ta sünge, aga täiesti emotsioonitu see album ei ole ja isegi süngel plaadil helgib kelmikas sära silmis.
*Theophilus London –
Vibes
Albumi nimi on igatahes täpne, kuna vaibipõhine see album on. Ja arvestades, et juhtiv produtsent (kui exec. prod. maakeeli nõnda on) on Kanyeezus Westus I, kantakse selles vallas ka nauditavuse eest hoolt. Paletil seguneb hip-hop, soul ja muuhulgas ka „elektrooniline muusika“ ja „tantsumuusika“, võiks öelda. Informeerivad žanritiitlid, eks!
*Travi$ Scott - Days
Before Rodeo
„Owl Pharaoh’ga“ võrreldes on arengut kõvasti. Arvestades, et see peaks olema vaid vahepeatus enne debüütalbumit „Rodeo“, võib loota, et tuleb ka jätku. Nii muusikale kui arengule. Jällegi, lüüriliseks hiiuks ei peaks seda meest ka Beethoven, aga flow ja mitmekülgne, trapist mahedamas võtmes kõladeni ulatuv muusika teevad asja kuulamisväärseks.
30. Pok – Uperkuut
See album on üsna teenimatult valgusvihust eemale jäänud, kuna enne detsembrikuist laviini (laviini Eesti mastaabis) oli see suurema osa ajast tugevaim EHHi plaat aastal 2014.
29. Open Mike Eagle -
Dark Comedy
Hellfyre Club on üks huvitavamaid lääneranniku alternatiivräpi tsunfte, mis hetkel tegutsemas. 2014 ilmus plaat veel muuhulgas Milo’l ja Busdriver’il. Eagle’i album on samas nendest vist kõige tugevam. Teemavalik on lai, flow on tihti kõne ja räppimise vahel paiknev, sõnastus on abstraktne ja kõlapilt sellele vastav. Kaasa teeb muuhulgas „30 Rock“ ja „The Eric André Show“ poolest tuntud Hannibal Buress.
28. The War on Drugs
- Lost in the Dream
The War on Drugs. Õllereklaamiroki vaieldamatu koorekiht. Nüüd tõsiselt rääkides, siis on tegu väga ilusa albumiga, mis küll kõlab nostalgiliselt, aga ei ole tagurlik ja mis küll on pigem voolab kui on rangesse vormi valatud, kuid ei hõlju suvaliselt ringi. Tore näha, et Kurt Vile soolokarjäärile üleminek on aidanud ka Granducielil oma elementi jõuda.
27. Isaiah Rashad -
Cilvia Demo
TDE uue liikme debüütprojekt oli
vististi esimene märkimisväärne räpiprojekt, mis sel aastal ilmavalgust nägi.
Top Dawg’i in-house produtsentide loomingu õhulist, kosmilist kvaliteeti on
tunda, samuti on õhus hetketi džässi, hetketi kõlab idarannikule omaseid
jäiseid toone, ja nagu „West Savannah“ pealkiri reedab, ei ole Rashad ka enda
päritolu ja sealset muusikat unustanud.
26. Aphex Twin – Syro
Nii kaanekujundus (nagu raamat, mille esikaas on poole kohaga ka sisukorrana tööpostil) kui loopealkirjad (stiilinäide: "fz pseudotimestretch+e+3 [138.85]" ) on, nagu nad on. See võimaldab tähelepanu sajaprotsendiliselt muusikale koondada, mis lõppude lõpuks see kõige tähtsam ju ongi. Eriti arvestades, et tegu on Aphexi esimese albumiga 13 aasta jooksul. Ja see muusika on rahutu, veider ja eklektiline, aga kokkuvõttes mõnus.
25. Vince Staples -
Hell Can Wait
Vince Staples on alles päris nooruke, aga tema kaks-jalga-maa-peal tõlgendus asjadest on väga huvitav. Kirjeldatakse LA – eeldatavasti vaesemates regioonides toimuvat – troostitut olustikku, mis võib tükati maapealse põrgu kirjeldust vast väärida küll. Aga siin ei ole mingit melodraamat, vaid asju vaadatakse ratsionaalselt. Staples’il on olemas seda pilku, detaile ja nüansse tabavat pilku, millega loovisiksused võivad korda saata suuri tegusid. Ja tegudest rääkides, ega see EP’gi väike saavutus pole.
24. St. Vincent - St.
Vincent
Annie Clark on väga huvitav naine – ilmneb, et kui ta parasjagu lahedat muusikat ei loo või esita, võib teda leida näiteks rainbow kick’e sooritamast. Tõsi küll, suurem osa ajast tegeleb ta vististi muusikaga, mis on igati kiiduväärne. Eponüümsel plaadil olevad lood on tihti sama ekstsentrilised kui nende autorgi, suutes samas olla üsnagi kaasahaaravad. Kogu kompoti paigutaks üldjoontes kuhugi kunstiroki valdkonda. Pintsliga kitarrikeeli tinistada, ajee.
Võimalik, et minu jaoks aasta üllatus – Young Thug’i nime ma varemalt hea muusikaga kuidagi seostada osanud ei oleks. Kõlaliselt väga järjepidev projekt, olles eelkõige selline mahe ja koloriitne trapile rajatud muusika, mille pääl kõlab duo sobivalt meloodilis-siirupine flow. Tüüpide vokaalid täiustavad teineteist, muutes asja seega mitmekesisemaks: Rich Homie Quan on pigem mahedam pool, samas kui Thug’i hääl võib ootamatult moonduda ja eri korruste vahet hüpelda. Ja kas ma tõesti kuulen head auto-tune’i kasutust?
See on üks pentsik album. Ta võib alguses tunduda üsna cheesy olevat, seejärel ilmneb, et ta on seda vägagi, aga heas mõttes. „It’s Album Time“ on vanakoolilikult easy listening asi, mis justkui sobiks 80ndate autoreklaami ja samas ei sobiks ka. Kaasahaaravaks osutus minu jaoks muusika ehe lustlikkus, meloodiad rändavad huvitavalt punktist punkti ja ega mingit suuremat narratiivi tarvis ei ole. Albumi valge vares on David Byrne’i poolt lauldud Robert Palmer’i kaver „Johnny and Mary“.
„Pom pom“ on suuresti lihtsalt järjekordne päev või retk Ariel Pink’i flamingokarva universumis. „Lihtsalt“ ei viita muidugi lihtsakoelisusele: muusika on sama ekstsentriline ja kompleksne kui varem. Kaleidoskoobisupina kokku segatud erinevate vanemate aegade popmuusikat meenutavad fragmendid, mis tervikuna samas vanaaegselt ei kõla. Eelkõige kannavad seda veidrat eksootilisust ja nostalgiahõngu – mille teket on üldse kummaline mõista, kuna enda lapsepõlv ei 70ndatesse ega 80ndatesse ei ulatu (pseudonostalgia?) – kõikvõimalikud sündikõlad, aga esineb mitmekesist pillivalikut. Shoutout tsirkusbeduiinreggaekosmoserokkfunk brikolaažveidrusele „Dinosaur Carebears“.
Vanameistri neljas sooloalbum on jällegi kontseptuaalne. Süžeest hetkel mööda astudes pean nentima, et oma tehnika poolest ei lakka Monch vist kunagi muljet avaldamast – mehe värsid on nagu džässisoolod. Muusika on vana hea boom-bap selles üsna klassikalises mõttes. Albumi tähthetke auhinna ulataks kindlasti „Time2“ värss, kus räppiv tegelaskuju on oma läbielamiste tõttu kokutama hakanud.
Kuninga teine kauamängiv meenutab oma olemuselt esimest albumit, muutumata tolle koopiaks või korduseks: kümme pala, valik erinevaid kõlasid, peeneid meloodiaid, õrnemaid hetki ja hoogsust ja muud. Laulukirjutajana on ta huvitav ja loob nii mõndagi sümboolset ja salapärast („Nostradamus“ on ilmselt lemmikpala), lisaks huvitavalt ka tänapäeva inimese meelelaadi ja vaimset taaka (pea on täis intellektuaalset tolmu ja valitsemas on, „Sajandi lühis“). Oma riimilembuse tõttu on ta isegi ka pisut „räpilikum“ (see ei ole tegelikult see õige sõna, aga las ta olla) kui suur osa laulikuid, ja enamasti kõlab see huvitavalt. Siivutut tiivutut suitsupääsukest aga siiski maha ei müü.
Plaadiga tutvudes oli väga meeldiv avastada, et Logic ei ole mingi sihitu Drake-Kendrick-Cole kloon-ristsugutis, vaid artist, kes teab, et tal on oskusi ja samuti teab, mis ta tahab teha, ja viib selle ellu. Sellega pean silmas seda, et sellises post-goodkidmadcity stiilis üles ehitatud albumi „libreto“ on huvitavalt läbi komponeeritud ja ei ole mingeid suvalisi külalisi, kes komplekti ei sobitu. Ka mittesuvalisi külalisi ei ole – standardversiooni 12 lugu sisaldavad vaid tausta ja Logicut.
Plaadifirma 4AD ridadesse sobib Tune-Yards hästi. Nii lindilt kui lives kuuldu põhjal tundub vokalist-laulukirjutaja Merrill Garbus väga energiline olevat – aafrikapärast etnomuusikat ja poppi rahutuks ja kirevaks tervikuks sulatav album pakatab erinevatest rütmi- ja vokaalkihtidest. Garbus oli mingil määral seotud näiteks Occupy Oakland liikumisega, mille foonil ei ole üllatav, et albumi tekstilisest poolest leiab omajagu ühiskonnakriitikat.
Nimevahetus on siinkõneleja arvates üks targemaid otsuseid üldse, kuna selle plaadiga jõuab lõpule kõiki „Süsteemsüsteemile“ järgnenud albumeid iseloomustav identiteedikriis, kus tekkis tunne, et paar kohustuslikku räpilugu eksisteerisid vaid selleks, et teatud kontingendi nurinat natukenegi talitseda. Selle armastuslaulude kimbu pakkepaberiks on Kasar kokku rullinud kireva lõuendi kosmilisest funk’ist ja muust toredast. Kuigi albumi soeng on seega ühtsam, siis lüüriline trikster ei ole õnneks kadunud ja saame endile muuhulgas meelde tuletatud, et armastuse ohtlik veos võib ümber minna aastaajast ja poodlemiskohaeelistusest sõltumata.
Ei oskagi öelda, kas Q „Habits & Contradictions’i“ latist üle hüppas, aga „Oxymoron“ tõestab, et järjekindlalt kvaliteedi näitamine talle üle jõu ei käi. Huvitav on jälgida, kuidas lääneranniku gängstaräpp on viimastel aegadel uue hingamise omandanud, ja Koolipoiss Kuu mängib selles võtmerolli. Võrreldes eelneva plaadiga on siin tajutav, et Kendricku 2012. aasta triumfi järgi vormiti edasised vallutusplaanid – kindlasti on tegu Q autobiograafiliseima projektiga. Albumi produtsentide ja külaliste nimekiri on kirev ja märkimisväärsel kombel teeb isegi 2 Chainz normaalsel tasemel etteaste.
K.R.I.T. on nii palju head muusikat väljastanud, et raske uskudagi, et teatud perspektiivist on see alles tema teine plaat. Debüüdist on see märksa tugevam, mida veidram on see, et midagi jääb siiski kripeldama – võib-olla peitub asi selles, et eelnevate projektidega on latt nii kõrgele tõusnud, et jääd ootama albumit, mis on kümnepallisüsteemis viisteist. Kuid sellest kõrvale vaadates ja muusikasse süvenedes võib öelda, et tegu on siiski vägagi tugeva plaadiga – emsiina on mees virtuoossem ja rohkem iseenda peremees kui kunagi varem, samuti on ta kirjutamine läinud nüansirohkemaks. Esineb nii Lõuna juurtest lähtuvat gruuvi kui ka muud.
Oma esimesel riliisil peale „Oleg Kosjugini lugu“ on Genka tolle teose kriminogeensetest biograafiatest ümber lülitunud pigem Toe Tag’i loomingule omase laiemahaardelise teemavaliku juurde. Genka ise on vana hea Genka – vahepeal tõsine, vahepeal trikster, alati valmis näitama namedroppimise lahedamat külge ja erinevaid keeli kokku painutama, põimima ja sulatama nagu skulptor. Paul Oja taustad on ajaga kaasas käinud ja bass on, bass pigem on. On ka huvitavaid erandeid, nagu pungilikult pull „T.Ä.V.“ ja druiidlokke kandev amokki jooksev (juba nädal aega ühes ajas ühe koha peal jooksev) „Ussisoo“.
Päris pikaks oli see pajatus juba muutunud. „212“ sai hitiks, asju juhtus, juhtus veel asju, seejärel juhtus asju plaadifirmadega, asju plaadiga seevastu aga ei juhtunud. Kaua ei juhtunud, ja mulle hakkas juba tunduma, et Azealia Banksi juuksed on küll pikad, aga hääl läheb madalamaks ja ta hakkab järjest rohkem Jay Electronica nägu minema. Siis aga (sõna otses mõttes) üleöö ilmus kauaoodatud album ja Azealia Banks on ikkagi vist naine ja Azealia Banks, mitte Jay Electronica. See on tore: plaat on, nagu suur osa tema poolt seni tehtust, selline witch-hop ehk house-mõjutustega hip-hop. Lugusid on erinevaid, ühine on neil see, et Banks räpib hästi ja kõlab hästi. Minu arvates kindlasti hetke parim naisräppar.
DVPH uus taies jätkab nende poolt sisse tallatud rajal ja on eesti räpiskenes vast omamoodi nähtus: rahulikku ja tserebraalset, äkki ka mõneti psühhedeelsepoolset kraami palju just ei kuule. „Natuke veel“ on isiklikum ja konkreetsem kui nende esimene album. Külas WST, JOC ja s’Poom.
Head räppi? Šotimaalt? Üllatav asukoht, aga täpselt nii! „Dead“ on Edinburghi trio debüütalbum, ja väga meeldiv on kuulda midagi nii iseäralikku – siin on nii süngekõlalist elektroonikat, pädevaid (ja sisukaid) värsse kui ka sedalaadi vokaale, mis on maitsekad, aga samas ka potentsiaalselt raadiosõbralikud. Lisaks on siin ruumi, õhku, ehk on osatud asju mingiks kahtlaseks pudruks mitte kokku küpsetada. Kokkuvõttes siis pisut nagu keegi hea sõber, kel on küll ülipõlastav näoilme, aga tegelikult väga muhe sell. Poisid võitsid ka Mercury Prize’i, kus erinevalt Grammydest on heal muusikal täitsa kenad šansid. Väga huvitav leid.
See võib tunduda – ja see võib ka seda olla – põhjendamata plämana, aga dihhotoomia eri poolte lahutamatus on miski, millest ei tundu pääsu olevat. „Nõgesed“ sobitub sellega. Nõgestest võid saada head teed, aga võid ka kätele kublad saada. „Nõgesed“ on kaunis album, aga selle loominguline allikas ehk lahutus ei kuulu just kaunimate sündmuste hulka, mis inimese teele sattuda võivad. Lüürilise sisu haavat(av)us ja muusika kohati habras, kohati entusiastlikum ilu loovad huvitava kontrasti. Selle teose kohta võiks öelda vast nii mõndagi, kuid kõige paremini toimib ikka selle ise läbi seedimine. Ja see on seda väärt, on, on, on.
2. Freddie Gibbs
& Madlib – Piñata
Aasta Gängsteri auhinna neli korda järjest koju viinud Freddie Gibbs otsustas pooledekaadise triumfijada garanteerimiseks end kokku võtta ja mõnd aega kestnud MadGibbsi koostööprojekti valmis teha. Mõeldud, tehtud – Gibbs on juba mitu aastat olnud üks kõige paremaid räppareid puhttehnilisest aspektist – näib, et pole tausta, mille kõrguseni tema värsid küündida ei suudaks. Madlibi produktsioon on selle rakursi alt päris korralik boss battle ja pikema jututa nendin, et see elukas saab nokauteeritud. Gibbs säilitab kõrget taset terve projekti jooksul ja samuti on siinsete lugude hulgas tema isiklikumaid ridasid – mainitud saab tema (korrumpeerunud) politseinikust isa ja loo „Real“ sisu käsitleb tema ja Jeezy konflikti tagamaid.
Ma ei usu, et keegi, kes minuga tuttav on, imestusest ohhetaks või ahhetaks nähes, et see plaat on esimesel kohal. Üleüldse on sellest plaadist igal pool juba räägitud nii palju, et midagi uut väga lisada ei ole. Aga kergeks kokkuvõtteks olgu öeldud, et 1) Run the Jewels on Killer Mike ja El-P 2) Nad räpivad väga hästi 3) Nad räpivad sel korral mitte ainult hästi, vaid ka temaatilised värgid on paigas 4) El-P produktsioon on pagana kõva. Ühes eelnevas artiklis võrdlesin nende stiili Zlataniga, nüüd kui sellest duost rääkida, siis võiks tuua esile teise võrdluse: nende koostöö on kui mullune Suarez-Sturridge: vaadake praegust Lolpooli ja märkate, kui väärtuslik ja ainukordne selle duo tõhusus ja kvaliteet oli. Ehk teisisõnu, kes end räpisõbraks peab, peaks vast nautima iga hetke, mil see kooslus tegutseb.
