Maandudes Eesti muusikamaailma
tekitas „Guez Whoz Back“ korralikult laineid ja vastukaja ning hinnanguid
äärmusest äärmuseni. Debüütalbum tundub selle laine loomuliku jätkuna ja siin
ta nüüd on, kandes nime „Euroz Dollaz Yeniz“.
Arvestades üsna väikest albumile
eelnenud lugude arvu oli uudishimul pisut teine element juures, kuna näiteks siinkirjutaja
ei olnud isiklikult kindel, mida oodata. Esimene asi, mis ilmneb, on see, et
produktsioon, mis oli lööv ka enne, on üldjoontes jätkuvalt terav. Paljud taustad
on trap-ilikud ja asetavad põhirõhku
süntesaatorikõladele, mis on pigem tumedad ja kurjakuulutavad, kuid on ka
tasasemaid – mööndustega cloud-rap’i
meenutavaid – hetki. Väga omapäraselt mõjub avapala „Leave Me Alone“, kus
kummituslikule taustale lisavad koloriiti puhkpillid, mis kõlavad nagu teisest
dimensioonist saabunud fragment mõnest Mussorgski senikuulmata palast. Esineb
ka tagasivaateid lähiminevikku – „ProRapSuperstar’i“ taustal kulgeb omas tempos
Enya, kes on „Maleva“ Ilge kombel aegade möödudes pisut tämbrit vahetanud,
samuti kumab paaril hetkel lõuend ka 90ndate päkapikudisko toonides.
Retrospektiivseid motiive leiab
ka sõnadest, aeg-ajalt võib ära tunda tuttavaid nägusid Geto Boys’ist Crazy
Town’ini. Cashi lüüriline pool näitab mõnel hetkel arengut, kui omapära lisavad
venepärased ad lib’id, võrdlused Dali vuntsidega või näiteks Eesti „Nordic with
a Twist“ suunitlust meenutava „with my Nordic blood I’m the god of
thunder’iga“. Mõnel teisel aga jääb loo suhteline sisutus siiski kripeldama –
justkui räpitaks õnneküpsise sõnumeid ja rõhutakse ekstsentrilisust
ekstsentrilisuse pärast. Sedalaadi
ühedimensioonilisuse asemel oleks huvitav kohata rohkem lugusid, mis artisti
tausta ja olemuse kohta uusi tahke esitlevad ja kuvavad afiši asemel elavat ja
värvikat karakterit – omapärase välimuse ja kõlaga artistilt ootaks ka
omapärast lugu.
Flow on mitmekülgne ja üsna nauditav, ulatudes meditatiivsest
„Moloko’st“ teatraalsete „ProRapSuperstar’i“ ja „Tokyo Drift’ini“. Tõsi küll,
mõeldes sellisele palale nagu „Oldkool“ (mis ka traditsioonilisema räppmuusika
austajatele peale läheb) oleks huvitav kuulda tulevikus sarnase stiili
edasiarendusi, kus rõhutakse flow
tugevusele ja nasaalse tämbri asemel kuuleb ka inimlikumat häält.
Oma kõrghetkedel on plaat
isikupärane, kuid Tommy Cashi ümber keerlev vaimustus meenutab hetkel kunagist
õhinat raudsest eesriidest üle roninud teksapükste üle: „Oh, täitsa nagu neil
seal!“ „Euroz Dollaz Yeniz“ ei tundu olevat täiesti väljakujunenud kursi ja
olemusega valuuta, vaid pigem nagu vesimärk: midagi (potentsiaali) on seal kohe
päris kindlasti, kuid mida täpselt ja mis mastaabis, jääb hetkel lahendamata
mõistatuseks.
