2013. aasta kokkuvõte

Albumid, mis küll kolmekümne hulka ei mahtunud, aga siiski sümboolse pai väärilised on:

Big K.R.I.T. – King Remembered In Time

Freddie Gibbs - ESGN

John Legend – Love in the Future

Julia Holter – Loud City Song

King Krule – 6 Feet Beneath the Moon

Mac Miller – Watching Movies with the Sound Off

Roc Marciano – The Pimpire Strikes Back

Stalley – Honest Cowboy

The Underachievers – Indigoism

The White Mandingos – The Ghetto Is Tryna Kill Me

Trombone Shorty – Say That to Say This

30. Roy Harper - Man & Myth

„Sümpaatne etteaste vanameistrilt“ oli üks 2013. aastal sagedamini esile kerkinud motiive, nagu tõendavad albumid Nick Cave’ilt, David Bowie’lt, Wayne Shorter’ilt, Paul McCartney’lt ja ilmselt veel mõneltki muult. Roy Harperi album „Man & Myth“ võib neist isegi kõige muljetavaldavam olla, olles samuti ka – Harperi karjäärile iseloomulikult – nendest kõige rohkem radari alt märkamatult läbi lennanud. See on kahetsusväärne, kuna Harper on siin äratuntavalt Harper – folk-rock äratuntavas kuues, aga siiski meeldejäävate meloodiatega kokku õmmeldud. Sisu on mõtlik, tihti nostalgiline, emotsioonikogum üsna laiahaardeline (ühes äärmuses läägevõitu nostalgia, teises mürgisus, enamasti siiski midagi vahepealsest valikust). Kõla on kaunis, unelevale akustilisele kitarrile lisanduvad aeg-ajalt keelpillid, vahepeal ka midagi muud (elektrikitarriga astub läbi Pete Townshend, kuulda on ka saksofoni). Plaadi märkimisväärseim hetk on 15-minutiline „Heaven Is Here“.

29. Homeboy Sandman - Kool Herc: Fertile Crescent/All That I Hold Dear

Kaks projekti panin kokku, kuna 30 on siiski väike number ja need kaks EP-d on ühildatavad – mõlemad kuuluvad Sandmani planeeritud EP-de seeriasse, millest igaühe peaks olema täies mahus produtseerinud erinev produtsent. Nõndaks. Homeboy Sandman on täpselt Stones Throw laadi emcee – ülitehniline ja alati mõtestatud sisule rõhku asetav värsisepp, kel siseriime jätkub piisavalt, et nendega paar talve üle elada, kui need sooja andma juhtuks. Esimene kahest EP-st – „Kool Herc: Fertile Crescent“ on kahest tehniliselt ja kõlaliselt komplekssem – kõlaliselt on tegu džässi-, klassikalise roki-, samba- ja muuhõngulise kompotiga, mis alati soojakõlaline ja mahe. Peterockilikul kombel asub mõne loo alguses või lõpus biidist eraldatud instrumentaallõik, millega produtsent justkui näitaks, mis tal veel plaanis oli. „All That I Hold Dear“ kõlab klassikalisema boom-bap’i moodi ja jahedamalt, aga on samuti pigem ekstsentriline kui hall ja tavapärane. Mõlema projekti vältel laob Sandman salmidesse tähelepanekuid ja lugusid endast ja inimestest enda ümber ehk kokkuvõtvalt elust enesest. Muuhulgas kriibib ta hinge tõsiselt hip-hopiga seotud stereotüüpide paljusus ja lahterdamine, etteheidetest on moodustet vastavalt „Oh, the Horror“ ja „Musician“. Midagi klassikalise räpi ja pädeva lüüriliste oskuste pagasi austajatele.

                                                       28. A$AP Ferg - Trap Lord

Oma debüütalbumiga „Trap Lord“ tõestab Ferg, et A$AP Mob ei olegi võib-olla one-man team. Rocky’st on ta üsna erinev, rohkem ekstsentriline ja mitmekülgne, rakendades mitmeid eritempolisi rütme ja viljeledes pisut ka laulmist. Selge on Bone Thugs-n-Harmony mõju (kes siin ka külalisetteaste teevad, ühel plaadi parimal lool, milleks on „Lord). Taustad on ootuspäraselt kvaliteetsed, esineb nii meloodilist ja siirupihõngulist („Make a Scene“, „Cocaine Castle“) kui ka tooremat trap-i, mis on üllatavalt hea, ilmselt tuleb muljele kasuks tempokate rütmide viljelemine. Loo „Work“ remix on samas ehe näide sellest, mis siis juhtuda võib, kui mingit inspiratsiooni uksest sisse ei astu (French Montana „värss“ võib kuulaja IQ-d ajutiselt langetada). Kõigi eelduste kohaselt on ta alles oma teekonna alguses, kuid A$AP Ferg on ühe sümpaatse ja meeldiva albumiga maha saanud.

27. Yelawolf - Trunk Muzik Returns

Peale seda, kui „Radioactive“ saabus ja nii karakteri kui kvaliteedi osas täielikuks lapitekiks osutus, on Yelawolf maha istunud ja asjade üle korralikult järele mõelnud. Loos „Rhyme Room“, kus löövad kaasa Raekwon ja Killer Mike, vabandab ta otseselt oma faux pas eest ja vannub edaspidi vaid südame poolt dikteeritud rada pidi sammuda. Teemad tulevad tõesti elust enesest – nagu eelnevalt välja toodud, räägib ta oma kogemustest muusikatööstuses, konformismi õnge langemisest ja plaadilepingusaagadest. „Box Chevy“ neljanda osaga saab lisa Yela auto-oodide kogu, „Gangster’i“ pääl mõlgutab ta mõtteid, kuidas tema lapsepõlv on tema väljakujunemist mõjutanud. „Tennessee Love“ on pühendatud tema kihlatule Fefe Dobsonile. Ilmneb ka, et Yelawolf oskab vägagi pädevalt narratiivi valmis vormida; see väljendub eriti loos „Catfish Billy“, mis on justkui reisikiri värsisepa kodukohast ja juurtest – Lõunaosariikide valge töölisklassi ja indiaani päritolu kujundavad vastavalt I ja II värsi, millest esimese toimumispaigaks on porine, pumppüsse täis treileriparkidest ja taluhoonetest ja viskilehalistest autodest koosnev ümbruskond, teine värss aga kasutab eluteekonna jaoks jõe metafoori, milles Yela kanuul oma saatuse teekonnal kulgeb. Tehniliselt on ta järjekindlalt terav ja emotsionaalne, flow on meloodiline, vahepeal poollaulev ja kõnetempost galopi ja raevuka karjumiseni ulatuv. WillPoweri poolt tulev produktsioon arendab edasi eelmiste projektide iseloomu ja nõjatub õhulise atmosfääri loomiseks eelkõige süntesaatorikõladele; huvitavalt mõjub „F.A.S.T. Ride“, kus värsse saadavad vaid trummid. Üle kivide ja kändude on Yelawolf ennast valgenahaliste värsiseppade hulgas isikupärase ja tõsiseltvõetavana kehtestama hakanud, näidates, et paralleelselt habemega on ka tema artistlik visioon vohama hakanud.

26. Mr. Muthafuckin' eXquire – Kismet

„Kismet“ on eXquire’i teine täispikk projekt ja näitab teda suuresti sootuks teises valguses: kuigi mees, keda me näiteks „The Last Huzzah!“ ja „Oh Hail No“ peal kuulsime, pole kuhugi kadunud, on siin fookuses teised asjad. Vastukaaluks eelnevale hoogsusele on „Kismet“ introvertne ja introspektiivne, toimides justkui vaimse märkmikuna, kuhu sisemonoloogi vormis rändab läbisegi ja vaheldumisi kirev assortii (tihti alkoholivines esile kerkivaid) mõtteid ja mälestusi, millest mitmeid võib esitleda binaarsete opositsioonidena: minevik/tulevik, fassaad/sisu, võimsus-uhkus-ülevus/haavatavus-paranoia, vaesus/rikkus ja nii edasi. Enamjaolt räpib eXquire aeglasemalt kui tal varem tavaks on olnud, ent ta flow on sellegipoolest mitmekesine, rääkimata sellest, et sõnakasutus ja kujundid tõstavad teda kenasti üle tänapäeva keskmise. „Kismeti“ kõlaline külg on väga tugev ja kiiduväärselt terviklik algusest lõpuni, evides film noir-ilikku öist ja pisut salapärast karakterit.

25. Drake - Nothing Was the Same

Kanadas on vahel päris külm. Külm ja kalk on ka Toronto kuldne pojake Drake: vähemalt oma kuulajaskonnale tõsise näoga münchausenliku iba ajamine ei ole tema jaoks püüdmatu kõrgus, nagu „Started from the Bottom“ ja ka albumi pealkiri - mis pigem tundub nagu „Pretty Much Everything Was the Same“ olevat - näitavad. Kui eetika kõrvale jätta, on asjalood aga paremad – tõik, et koos Noah „40“ Shebib-iga väljatöötatud kõla juba kolmandat kauamängivat järjest areenil on, on igati kiidetav, kuna unelev, öine – Drake’i rajatud OVO Sound’i logo on ju ikkagi öökull – sobib temaatika ja Drake’i häälega hästi ja mõjub nagu Etihad Stadium hetkel Manchester Cityle. Kui temaatika juba jutuks tuli, siis see on käsitleb endiselt 1) naisi, endisi, praeguseid, tulevasi ja ehk on veel mõni kategooria 2) kuulsuse ja jõukusega kaasnevad probleemid 3) kuulsuse ja jõukusega kaasnevad hüved 4) Drake’i enesekehtestamine ja enesekiitmine 5) enda vigade ja nõrkuste siiras tunnistamine 6) verbaalsed hoiatuslasud anonüümsetele konkurentidele. Arengut oleks võinud olla rohkem, kui oli, aga „NWTS“ parimad palad (eriti „Too Much“) kuuluvad Drake’i parimate hulka ja artist, kes teab, mis talle sobib, ja seda järjekindlalt viljeleb, ei ole sugugi kurb nähtus.

24. Tech N9ne - Something Else

Kuivõrd Tech N9ne’i nimi viitab tema muljetavaldavale räppimistempole, on see iseloomulik ka tema tuuritamis- ja produktiivsushoole. Mitte ainult ei avalda ta palju albumeid, vaid need on ka äärmiselt kogukad ja seeläbi on tema üllitistel kahjuks alati suurem rasvakiht, kui tema kaliibriga artistil tegelikult olema peaks. Sel korral on tal õnnestunud võib-olla paremini kui kunagi varem kaalukausid kvaliteedi suunas kaldu lükata: teemavalik, kõla ja külalisnimekiri on eklektiline ja tasemel. Läbi astuvad muuhulgas Serj Tankian, alati terav Kendrick Lamar ja the Game, kellega koostöös sündinud pala „Priorities“ on justkui filmilinalt (võib-olla midagi Denzel Washingtoniga?) välja hüpanud. Lool „Strange 2013“ teeb Tecca Nina koostööd the Doorsiga, luues uuendatud versiooni nende loost „Strange Days“, mille järgi ka tema plaadifirma Strange Music oma nime saanud on. Kahjuks on ka paar täiesti tarbetut hetke, nagu näiteks „With the BS“ ja Wiz Khalifa ja B.o.B poolt asustatud „See Me“. Kokkuvõttes on tegu siiski muljetavaldava albumiga.

23. Foxygen - We Are the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic

Esimene mõte, mis mul selle plaadi kirjeldamisele mõeldes hetkel tekkis, oli mõte saekaatrisse kukkunud ajamasinast – siin segunevad erinevad fragmendid kõikvõimalikest 1950ndate ja 60ndate muusikapaladest ja –žanritest. Postmodernism extraordinaire -  nii vist võiks öelda küll. Identiteeditu mahaviksimine – nõnda ma sõnada ei tahaks. Kõlapilt loob algselt küsimusi originaalsuse kohta, ent samas näitab see laia teadmisi ja kõikide mõjutuste oskuslik kokkusulatamine, nii et tervik ei kõla hüpliku ja kunstlikuna, nõuab annet, nii et see fragmentaarne kõlapilt muutub kohati žanriks iseeneses, pisut nagu pilt kubistlikus võtmes ei ole sama, mis see pilt korrapärases vormis oleks. „San Fransisco“ on ehk albumi üks tipphetki ja mõjub kõlalise ajakapslina. Minu mõtted ja eneseväljendus on selle plaadi lahtris sobivalt seinast seina, kuid tuleb öelda, et olgu genealoogia ükskõik kui hägune, „We Are the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic’u“ näol on tegu väga nauditava albumiga, eriti 60ndate austajatele.

22. Black Milk - No Poison No Paradise

Järjekindlus on omadussõna, mis Black Milk’i tegevusi ehedalt kirjeldab. Tema viimased soolalbumid „Tronic“ ja „Album of the Year“, samuti kolmepealise supergrupi Random Axe samanimelise albumi kohta on siinkõnelejal öelda valdavalt vaid head; „No Poison No Paradise“ jätkab seda jada. Värsisepana on Milk järk-järgult arenenud ja siin demonstreerib seda peenelt kootud riimide võrgustik. Terviklik narratiiv on albumil samas mõnevõrra hägune, kuid selle foonil võib nentida, et teemavalik ongi pisut liiga lai, et seda concept album’iks taandada, pigem on tegu teosega, mis võtab kokku elu-olu Detroit’is. Esineb tõuse, esineb mõõne, süžee laveerib peategelase erinevate eluetappide ja varieeruva eduga ettevõtmiste vahel. Produktsioon on siiski albumi peamine külgetõmbenumber. Nagu alati, on trummid tasemel, ent kogu tervik on töine, erinevatest nüanssidest kihav, ja mitmekülgne: koorikõla poolt juhitud „Sunday’s Best“ on vast ilusaim hetk albumil, samas kui „Codes and Cab Fare“ on ülimal minimalistlik, kasutades atmosfääri loomiseks vaid rahutut kontrabassi ja elektriorelit. „No Poison No Paradise“ on tükati robotlik, ent orgaaniline, mitmekihiline, ent elemendid sobituvad viperusteta kokku. Uusim saadetis Black Milk’i meiereist on igatahes värske.

21. Arctic Monkeys – AM

Sheffieldi kvarteti neljas album, mille nimi sisaldab nende initsiaale, justkui sümboliseerib kollektiivi, kes on „ennast leidnud“ või „endaks saanud“, kuna albumist õhkub täies ulatuses enesekindlust ja eneseteadvust – mitte ühtegi sammu ei saada kõhklus või enesekindlus järgmise suhtes. Üles on ehitatud tihe, kõiki aspekte harmooniliselt hõlmav gruuv, kuhu ka vokalist Alex Turneri sõnarohked read mängulise lihtsusega lülituvad. Turneri sõnad käsitlevad armastust kõikvõimalikest aspektidest, bändi rifid ja rütmid – väidetavalt on kõlapilti mõjutanud hip-hop, ent Motown ja glam kergitavad ennast vast kõigepealt esile; rütm on vahel galopeeriv, enamasti kõndiv, kõndiv jamesbondilikult kõnnin-stiilselt-plahvatusest-eemale-tagasi-vaatamata-ja-soeng-jääb-šrapnellidest-puutumata mõttes - on võrdväärselt kütkestavad, doo-wop’ilikest refräänidest rääkimata. Yorkshire’i dialekt ja omapärased metafoorid ning kujundid lisanduvad eelmainitule ja aitavad moodustada albumit, mis eirab tarvidust millegi „sügavaga“ tegelda ja keskendub kaunile muusikale, mis, nagu „Mad Sounds“ seda kajastab, on aeg-ajalt suurim väärtus iseeneses.

20. Pusha T - My Name Is My Name

Kuigi „Fear of God II: Let Us Pray“ koosneb 12 loost ja vältab üle 40 minuti, loetakse „My Name Is My Name’i“ Pusha T debüütsooloalbumiks. See on sobilik, kuna kui „Let Us Pray“ näitas veel oma kõla otsivat artisti, kes nii hea kui kesisema peale sattus; siin on tulnud appi Kanye West, kelle visioon on plaadile eelnevast oluliselt terviklikuma kõlapildi toonud. Produktsioon, autoriteks muuhulgas West, Pharrell, Don Cannon ja muud, on reeglina tume ja vähem-on-rohkem stiilis minimalistlik. Push on endiselt sama isik, kes ka „Hell Hath No Fury“ peal kuulda oli – aeglase, enesekindla flow-ga edastatud eneseupitusriimid ja kokapajatused, nii glamuur kui allakäigujärgne rottidest kubisev osmik, kus end varjatakse, teevad visiidi. Tema teravmeelsus ja punchline’i-lembus on säilinud: bambuselõhnaline „Numbers on the Boards“ on toores, refräänitu ja räpisõbrale ülimalt nauditav. Külalised on valdavalt hästi valitud: Kendrick Lamar laob endale omaselt letti ühe albumi parima värsi, Rick Ross on lõpuks leidnud konteksti, kuhu ta natukenegi sobitub, ja isegi Chris Brown’i panus osutub šokeerival kombel ülespoole osutava pöidlažesti vääriliseks. Eranditeks on Kevin Cossomi nigel refrään ja külalisetteasted 2 Chainzilt ja Big Seanilt – ma ei tea, miks ükski oma loomingu kvaliteedist hooliv indiviid neid kahte stuudiosse laskma peaks. Viimasest lausest hoolimata saab öelda, et kaanekujundusel esinevad põhjusega selged mustad ja valged toonid, mitte minisugune vahepealne soga – Pusha on laboris koostise täiustamise ja lihvimisega vaeva näinud.

19. Chance the Rapper - Acid Rap

Chicago on olnud juba pikka aega koht, kust võrsub iga natukese aja tagant üks tõeliselt märkimisväärne värsisepp:märkimisväärseimalt  Common, Kanye West, Lupe Fiasco... ja järgmise koha jaoks on Chance the Rapper tugev nominent. Chance on joviaalne ja väga eklektiline, evides stiili, kus räppimine – seejuures meloodiline ja nõtke, vaheldudes lonkivast tempot paari hetkega aaronlennonliku väleduseni –, laulmine ja ad-lib’id sulanduvad kokku üheks energiast pakatavaks tervikuks. Tema eeskujude nimekiri on ilmselt arvukas, aga sarnasusi võib täheldada vast OutKastiga, oma parimate päevade Lil’ Wayne’ga ja muidugi ka Kanye Westiga: „Good Ass Intro“ arvukas külalisvokalistide nimekiri ja puhkpillifanfaar meenutab teatud moel „All of the Lights’i“ ja tuleb märkida, et „My Beautiful Dark Twisted Fantasy“ kandis ju algselt hüpoteetilist nime „Good Ass Job“. Nii see lugu kui näiteks „Juice“ räägivad tema teekonnast tunnustuse ja eneseteostuseni ja seda ilma mõru alatoonita, mis räpis enamasti seda saadab (teadagi, selline „säh, teie kiuste saavutasin kõike seda, raisk“ stiilis suhtumine); ka muud palad näitavad, kuidas ta suudab säilitada oma entusiastlikkust ja värvikust ka süngemateemaliste lugude puhul, nagu seda on „Pusha Man/Paranoia“ ja mõtlik „Acid Rain“. Albumi nimi kajastub nii lillelises-psühhedeeliahõngulises kõlas kui selles, et LSD ja muud sõbrad saavad siin tihti mainitud. Produktsioon on (Chicagole sobilikult) džässilik-soulilik, nagu öeldud, psühhedeelne ja mahlane, palju panustavad sellesse elektriorel, puhkpillid ja klaver. „Chain Smoker’is“ sõnab Chance, kuidas tema muusika ja selle kvaliteetsus talle korda läheb, ja see peegeldub ka kõlas: Chance on üks värvikamaid ja muusikaliselt kirevamaid emcee-sid, kes viimasel ajal esile kerkinud.

18. Daft Punk - Random Access Memories

Teades, kuivõrd tuntud Daft Punk on, ja et võrdväärselt laia levikuga jutuvada on ka selle plaadi ilmumist saatnud, ei oskagi ma mitte midagi värsket ega rabavat sissejuhatuseks öelda. DP on oma kõla drastiliselt muutnud ja robotid on nüüd laetud 70ndate ja 80ndate elektriga. See kallikõlaline teos rõhub stiilile, ent samas võetakse ka riske: suurtes kogustes leiduv pompöössus ja kitš pööratakse enda kasuks täpselt nii nagu pudelil on võimalik kork nii üle vindi keerata, et kork jälle lahti on. Kasuks tuleb kindlasti see, et muusikast hoolitakse: live-instrumentidega loodud helid on kaunikõlalised, albumi märkimisväärseimad palad on kolossaalne „Touch“, samanimelisele mehele tema enda jutustuse saatel sobivalt austust avaldav „Giorgio by Moroder“ ja müstiline „Motherboard“. Nile Rodgers’i panus aitab diskole hinge sisse puhuda – esimest korda kahte Pharrelli kaasavat lugu kuulates tundus siinkõnelejale olukord kuidagi chic-ilik, pilk albumil kaasategijate nimekirja tekitas selle näol ühe korraliku „ahaa!“-momendi. Retro poole pöörates läks Daft Punk riskile välja ja tulemuse põhjal võib öelda, et ju siis they got lucky.

17. Flatbush ZOMBiES – BetterOffDEAD

Flatbush ZOMBiES kuulub rühmitusse Beast Coast. Kuivõrd kõikide BC liikmete ühine nimetaja on idarannik, ka Beat Coastiks võidaks end nimetada (produktsioon on kõigil, eriti A$AP Mob’il, oivaline) ja mööndustega võib nõustuda ka Best Coasti sildiga (kuna siin on vaieldavalt Best (of the contemporary East) Coast või lihtsalt kuna East > West), ent nimisõna Beast vääriliseks teeb selle kollektiivi vaieldamatult just Zombies. Trio on nooruslikult deviantne ja hetketi ühiskonnakriitiline, nende raevukas, kirglik ja tehniline stiil asetab nad selgelt 90ndate New Yorki põlvnemisliini. Grupi suhtumise muusikasse võtab ehedaimalt kokku järgnev Meechy tsitaat loost „Regular and Complex“: „If rap was illegal you bitch nigga wouldn’t even write a bar/Shit, I’d probably be behind  bars“. Kõlaline pool on postregionaalne ja mitmekülgne, laenates võrdselt palju nii boom bap’ist kui trap’ist ja ulatudes psühhedeelsest kontsentreeritult raevukani. Üks selle aasta parimaid mixtape’sid.

16. Boards of Canada - Tomorrow's Harvest

Boards of Canada esimene kauamängiv viimase kaheksa aasta jooksul, „Tomorrow’s Harvest“, on nagu keegi, keda sa üle mitme-mitme aasta näed ja tal võib olla sama välimus riietusest soenguni, sama hääletämber ja nii edasi, ent silmavaates ja isikus on midagi, mis lihtsalt ei ole sama. Antud kontekstis on muutunud element see, et kuigi kõlapilt on BoC eelnevatele üllitistele sarnaselt atmosääriline ja ilus, on siit kadunud mingisugune rahulik lapsemeelsus ja kõla on nüüd kurjakuulutavam. Seda efekti ainult süvendavad nii pealkirjad – stiilinäideteks võib tuua „Reach for the Dead“, „Cold Earth“, „Sick Times“ ja „Come to Dust“ -, albumi kaanekujundus, mis on küll heledates toonides, aga kuidagi elutu, ja ka albumi pealkiri, mis justkui annab mõista, et tegu ei ole parima viljaga, mis olla võiks; samuti tundub kuidagi iseenesestmõistetav, et külvaja rollis on olnud inimkond. Paljud lood ei oleks eraldiseisvana silmapaistvad, aga album näib olema mõeldud tervikuna tajumiseks, kuna „Tomorrow’s Harvest“ on teosena rohkem kui pelgalt oma osade summa.

15. Ka - The Night's Gambit

Nagu tema kamraad Roc Marciano, on ka Ka üks kõrvaklapiräpi don Quijotesid, kes panustab, et elus hoida detailirohket, peenelt kokku põimitud muusikat. Kõlaliselt on album peaaegu juba ambient-valdkonda langev, kuna taustad on palju kõikjalolevamad ja hõljuvamad kui räpimaailmas tavaks. „The Night’s Gambit“ on filmilik, mitte odav action vaid detailne ja mitmekihiline – ei tundu juhuslikuna, et siin esineb ka sämpel sarjast „The Wire“. Ka kui jutustaja  rullib lahti narratiive kuritegelikust elust, kus ellujäämine nõuab halastamatust, esineb palju metafoore, sõnamänge ja nüansirohkeid kirjeldusi, segunenud on religioosne temaatika ja süngem maailm. Pealkirjas esinev malemetafoor väljendub nii tegelase käitumismaneeris kui Ka lüürilises stiilis – iga käik sünnib kaalutletult ja hoolika planeerimise tulemusena, nõnda et pseudonüüm Anatoli Ka ei oleks sugugi sobimatu. Selge on Ka kiindumus hip-hop’i, mida ta ka väljendab („if this ain’t meant for me, nothing is“); viimane pala, nimega „Off the Record“ põimib tekstiks suure hulga erinevaid räpialbumeid, demonstreerides selle žanri mitmekesisust ja seda, kuidas heal kunstil on kalduvus samaväärset sünnitada.

14. Darkside – Psychic

Darkside, Nicolas Jaarist ja Dave Harringtonist koosnev duo, loob üpris müstilist muusikat. Kollaboratsiooni nime poolt tekitatud vihje Pink Floydile ei tundu juhuslik, kuna briti progehiidude kosmilised kõlad oleksid siin justkui oma lähtepunktist teises, vähem struktureeritud suunas viidud. Sarnaselt Floydile demonstreerib Jaar oma annet pikkade, aeglaselt pulseerivate rütmidega ja sama aeglaselt, ent järjekindlalt arenevate kompositsioonide loomisel, mille parim näide on avapala, „Golden Arrow“. Alguspunktist hakkab tasane kulgemine, vahepeal jõuab teekond ka mõne crescendoni, misjärel kompositsioon jälle teist nägu tegemata jätkab, aeg-ajalt suubuvad kõlapilti mõned kajad ja meloodiad, seejärel jälle sama sujuvalt kadudes. Õhulisse, nüansirohkesse tervikusse sobituvad orgaaniliselt ka kitarr ja Jaari hääl. Neljandal palal paiknev fraas „paper trails on a mountain“ loob albumi kohta huvitava pildi: „Psychic“ on teos, kus suur ja väike, võimas ja habras, ühinevad üheks kauniks tervikuks.

13. Bilal - A Love Surreal

Neo soul’i hiid Bilal hindab kvaliteeti üle kvantiteedi: kui mitte arvestada ametlikult väljastamata jäänud albumit „Love for Sale“, siis on „A Love Surreal“ tema kolmas kauamängiv. Võrreldes eelmise albumiga, 2010. aastal ilmavalgust näinud „Airtight’s Revenge’iga“ on sisu pisut vähem tõsine ja raske – nagu pealkirigi viitab, on tegu sisuliselt vaid armastuslauludega. „A Love Surreal“ on inspireeritud Salvador Dali loomingust ja kuigi see mõju näib olevat pigem abstraktne kui selgelt tajutav, õhkub teosest sellegipoolest omapärast, südamega loodud kunsti aurat. Kõlapilt on paletile värve varunud nii klassikalise R&B, džässi, psühhedeelia kui funk-i valdkonnast; lüüriliselt saavad kaetud erinevad armastuse aspektid, eri variatsioone rõhutab oskuslikult ka Bilali hääl, varieerudes sensuaalsest „Back to Love’il“ saabuva kaotusevaluga seostuva ahastuseni „Slipping Away“ pääl. Läbi astub klahvpillimängija Robert Glasper, kes võluvale „Butterfly’le“ oma pitseri lisab. „A Love Surreal“ on suurepärane, nüansirohke neo soul.

12. Earl Sweatshirt – Doris

Earl on Frank Oceani järel teine Odd Future’i – lõbu pärast võib ju üritada ka akronüümi OFWGKTA välja hääldada – liige, kes loomingulise küpsuseni otsustava sammu astub, olles seejuures mõnevõrra irooniliselt rühma tuumiku noorim liige (käesoleva albumi ilmumise ajal on ta 19). Tõepoolest, noorus on tema senise loo keskne motiiv: aastal 2010 kerkis eponüümse mixtape’ga esile vulgaarne, mängleva kergusega siseriimiahelaid kokku lükkiv wunderkind, kes peatselt areenilt kadus ja muutus omamoodi Waldo’ks, kellest jälgegi järgi polnud. Seejärel hakkasid levima kuulujutud pagendusest internaatkooli Samoal ja hüüdlause „Free Earl“; sama ootamatult, kui ta kadus, kerkis ta 2012. aastal jälle udust esile. Debüütplaat „Doris“ on suur samm edasi: Earl lahkab isiklikumaid teemasid, ent ei ole täielikult minetanud ka möödunud aegade toorust ja muidugi on endiselt kohal teravad riimimisoskused. Mis puutub kõlalisse poolde, siis on plaat mässitud monotoonsesse ja udusesse atmosfääri, mis lähemal uurimisel osutub oskuslikult loodud tervikuks. Rabavaim instrumentaal kuulub kummituslikule „Hoarse’ile“, mille jaoks siinkõneleja sobivat epiteeti hetkel ei leia ja otsustab kompromissi näol mittemidagiütleva ent kiitva „fantastilise“ kasuks. Üllatusi on plaadil veelgi: üks nauditavamaid värsse tuleb OF isiklikult croonerilt Frank Oceanilt. Hämmastav mõelda, et selle albumi autor on alles 19.

11. Janelle Monáe - The Electric Lady

Cindy Mayweatheri – nõnda on Janelle Monáe Metropolise-saaga peategelase nimi – seiklused jätkuvad neljanda ja viienda süidiga, millel nimeks „The Electric Lady“. Lady on pealkirjas väga sobilik, kuna Janelle on daamilikum kui kunagi varem: „Dance Apocalyptic“ video oli vähemalt siinkõnelejale esimene teadaolev kord, kus teda lahtiste juustega nähtud. Üleüldiselt esineb albumis sel korral midagi rohkem eneseteadlikku naiselikkust (või diivalikkust? Terminoloogia jääb hetkel mul natuke häguseks), mis viib nauditavate tulemusteni, näiteks duett Migueliga, mil nimeks „PrimeTime“, on tugev kandidaat aasta kaunima dueti tiitlile. Mis puutub saagasse endasse, siis tunnen ma ennast pisut nagu Anton Bruckner, kes „Nibelungi sõrmuse“ esietenduse järel Wagnerilt küsinud olevat, et „tore oli, aga miks nad seal lõpus selle naise ära põletasid?“ Sellesse storyline’i lihtsalt on raske süveneda, kuigi viga võib vabalt olla ka siinkõnelejas ja 21. sajandile omastes keskendumishäiretes. Mis puutub muusikasse, siis on kõla pisut konventsionaalsem kui „The ArchAndroid“ oli, aga endiselt vägevalt mitmekülgne: eelmainitud „PrimeTime“ on quiet storm, esineb toorest funk’i, Prince’iga koos loodud „Givin Em What They Want“ on suitsune psühhedeelne funk. Lisaks on Janelle hakanud viljelema tempokaid räpivärsse (näiteks lugude „Q.U.E.E.N.“ ja „Ghetto Woman“ peal), mis asetavad teda teele saama André 3000 naisekvivalendiks. Jään pingsalt järgmist episoodi ootama.

10. Kanye West – Yeezus

Kanye on põhjalikult vaeva näinud näitamaks, et stagnatsioon talle ei meeldi. Iga järjekordse sammuga astus ta „The College Dropout’ist“ järjest kaugemale, kuni oma „Dark Fantasy’ga“ pompöössuse Olümpose ületas. Järgmine samm? Korruta senine summa -1-ga: „Yeezus“ on rõhutatult robustne ja minimalistlik. Avapalas „On Sight“ õrritab ta kuulajat, sähvates hetkeks vana Kanyet justkui rõhutamaks, et teda enam ei leidu. Albumi jooksul suudab ta iseendale vastu rääkida ja ka muudmoodi ebameeldivalt mõjuda, fraas „soon as they like you make ’em unlike you“ „I Am a God’is“ näitab, et ta teab, mis ta teeb, ja teeb seda äärmise pühendumusega. Hämmastav on see, et kuigi plaadi vältel leian ma end paaris kohas mitte just heakskiitvaid grimasse tegemas, siis tervikuna on „Yeezus“ siiski nauditav! Juhtrolli mängib selles ilmselt energia, mille poolest on tegu fantastilise teosega. Plaat on muidugi paras enigma, mida on kergem kas armastada või vihata kui sellesse suhtelise ükskõiksusega suhtuda, kuid see ongi üks Kanye võlusid: ei ole võimalik selgeks teha, kas ta parodeerib iseennast, teeb kõike siiralt, või on karamazovlikult iseenda trikkide õnge läinud ja maski tõeliseks näoks pidama hakanud? Või kõik need juhtumid korraga? Või midagi muud? Või mitte midagi? Või on kõige taga tõik, et ta sarvesaiad ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale?

09. Vampire Weekend - Modern Vampires of the City

 „Modern Vampires of the City“ on Vampire Weekendi kolmas album. See on ühe kollektiivi (ja selle liikmete jaoks) piisavalt pikk aeg, et järjest küpsemaks võrsuda ja elu erinevaid tahke näha. „MVOTC“ on album, mille üks läbivaid teemasid seostub vananemisega ja lapsepõlve saladuslikust ja turvatunnet loovast illusioonidepuntrast lahkumisega. Selle tulemuseks on jalgealuse teekatte järkjärguline muutumine hõredaks ja pragunevaks jääks, mis tõstatab hulga eksistentsialistlikke küsimusi, teeb piinlikult selgeks selle, kui kiiresti aeg liigub, ja muud. Vokalist Ezra Koenig kasutab palju aega usuliste teemade üle mõtisklemiseks. Samas ei ole Koenigi tekstid üheselt mõistetavad, vaid mitmetasandilised, vahel novellilikud värsid, mis võimaldava mitmeid tõlgendamisviise. Sisuga huvitavalt kontrastne on albumi kõla, mis on – suurimaks erandiks on ehk kauni-ent-sünge koorihäält kasutav „Hudson“ – enesekindel ja tempokas indie-pop, mida vahepeal vürtsi lisamiseks rikastavad nii klavessiin kui keelpillid. Rõõmutu vastusteotsimise kiuste edastab eesriide langetamist saatev „Young Lion“ mantraliku soovitusega võtta rahulikult aeg maha ja järgmine samm hoolikalt, tormakate liigutusteta planeerida. Ja miks mitte teha seda näiteks „Step’i“ saatel?

08. Thundercat – Apocalypse

Nagu Jaani Seegi kirik Tallinna kesklinna kõrghoonetemeres ja „Narziss ja Goldmund“ Hermann Hesse bibliograafias ehedalt näitavad, jääb suurte asjade ja inimeste varju tihti teisi samavõrd väärtuslikke ja andekaid. Sama lugu on ka Flying Lotuse lähikondlase, bassivirtuoosi Thundercat’iga, kes on viimasel ajal end artistina täies mahus realiseerima hakanud. „Apocalypse“ on tõsiselt mitmekülgne album: see algab kosmilise „Tenfold-iga“, järgnevad kaasahaarav singel „Heartbreaks + Setbacks“, vabadžässilik „Lotus and the Jondy“ ja mänguline ja funky „Oh Sheit It’s X“. FlyLo loominguga esineb ka ilmselgelt sarnasusi (nagu näiteks glitchy ja öine „The Life Aquatic“, mis on ilmselt seotud tõigaga, et tema on albumi produtsent. Albumi lõpupala on kaunis järelhüüd varalahkunud Austin Peraltale. Loodetavasti kogub Thundercat’i nimi üha rohkem tuntust ja tunnustust, pole kahtlust, et ta väärib seda.

07. Run the Jewels - Run the Jewels

„R.A.P. Music“, Killer Mike’i 2012. aasta meistriteos, oli produtseeritud El-P poolt. Too album näitas, kuidas tegu on suurepäraselt kokku sobiva meeskonnaga, kuna regionaalsed erinevused kaalus üles mõlemale omane jõulisus, pühendumus ja kompromissitu suhtumine oma loomingusse, mille summaks on üks äärmiselt vägev high-five. Mõeldud-tehtud – moodustati duo nimega Run the Jewels, mis on nimetatud ühe LL Cool J tsitaadi järgi. Viide tollele ei ole sugugi kohatu – RTJ samanimeline debüütprojekt suhestub räpi lätetega sel moel, et siin ei ole fookuses mingisugused sotsiaalsed teemad või mis tahes muu kontseptsioon – siin istub troonil Muusika ja ei keegi muu. Terve plaadi vältel esineb siin toores enesekehtestus, miski, millele sai rajatud algselt näiteks Rakim’i karjäär – räpitakse sellest, kuivõrd hästi räpitakse (ja eks ka oma võimsusest üleüldse), ja räpitaksegi hästi! El-P taustad on sama kompromissitud, radioaktiivsed dissonantsilaigud, mis justkui iiri make-up kaasnevad verbaalsetele vasak- ja paremsirgetele. Kvaliteetsest hip-hop’ist lugu pidavale kuulajale on kaks tšempionit toitva eine valmis küpsetanud – „Run the Jewels“ on aasta kõige räpim räpialbum. Ükskõik mis žanris.

06. Wardruna - Runaljod – Yggdrasil

Kui juba esimene Wardruna album („Runaljod – gap var Ginnunga“) oli unikaalne kogemus, siis on Gaahl ja sõbrad ületanud ootusi ja suutnud ühe sammu kaugemale astuda. Esimese albumi müstilisest põhjala udust, vihmast ja lõkkepragina ääres loitsimisest on saanud miskit peenelt nikerdatud drakkari sarnast ehk oopustele on lisandunud struktuur, misläbi toimivad palad nüüd põhjalikult läbitöötatud kompositsioonidena, ja rikkalikum hulk tämbreid kui eelnevalt. Sõnad on norra, vanapõhja ja muinaspõhja keeltes, millest ühtki ma kahjuks ei oska, seega lüürilise poole lahkamine osutub siinkõnelejale vallutamatuks kantsiks. Kõlaliselt on aga tegu sarnaseima asjaga autentsele viikingimuusikale, mis on... kaunis. Eriti ilmekalt võtab selle kokku albumi lõputriloogia „Solringen“ – „Sowelu“ – „Helvegen“. „Yggdrasil“ ei ole kindlasti igaühe tass teed, kuid ambient-hõngulise põhjala folgi austajatele peaks ta ideaalselt sobima.

05. A$AP Rocky - Long.Live.A$AP

Peale seda kui A$AP Rocky kaardile tekkis ja 1) väljastas tugeva LiveLoveA$APi 2) tema plaadilepingu väärtus meediasse lekkis, on ootused päris kõrged olnud. Siinkõneleja ei oleks igatahes oodanud, et ta nendeni küündib. Kuid omal moel teeb Rocky just seda – ta säilitab esimese projektiga loodud vundamenti, aga lihvib projekti, arendades nii kõla kui lüürilist poolt. Rocky on endiselt parem räppar kui emcee, aga palad nagu „Phoenix“ ja „Suddenly“ näitavad, et ka temale ei ole püüdmatu kõrgus pisut lüürilist sügavust arendada. Produktsiooni poolest on „Long.Live.A$AP“ meisterlik: see on verstapost postregionaalse räppmuusika jaoks, kus segunevad kõlad erinevatest osariikidest ja erinevatest ajastutest (kuigi selle nähtuse uudsuses võib vaielda, kuna näiteks Los Angelese kuulsa G-Funk’i esimeseks viljelejaks hip-hop’is võib pidada EPMD loomingut aastal 1988, mil Dr. Dre ja tema lähikondlased veel märksa toorema kõla kütkeis olid). Unarusse ei jää ka Rocky kodukant: „1 Train“ on fantastiline austusavaldus nn. posse cut’i traditsioonile, lool astub üles assortii tänapäeva koorekihist, esindatud on nii ida- kui läänerannik ja lõuna. Tegu on väga nauditava albumiga ja kuigi Rocky loomingut ei tule pidada mõttevaeseks, on tegu ühe aasta parimakõlalise albumiga, esteetika triumfiga sisu üle.

04. James Blake – Overgrown

James Blake on kaasaegset tõugu singer-songwriter, kes folkroki pastoraalsed unelmad ja akustilise kitarri elektroonilise muusika unelevate sfääride ja sellega kaasneva aparatuuri vastu vahetanud.  Albumil esinevad järjekindlalt üksinduse, kahtluste, kaotatud kiindumuse motiivid. Blake’i iseäralik hääl peegeldab selles emotsioonis leiduvat haprust ja haavatavust suurepäraselt. Samuti on tema stiil suhteliselt lakooniline, igas loos esineb vaid paar erinevat fraasi, millest mõni jääb mantralikult korduma, jättes nõnda palju ruumi tõlgendamisele; RZA külalisvärsis on näiliselt sama palju sõnu kui ülejäänud albumil kokku! Kvantiteet ei ole muidugi kvaliteediga võrdeline, ja sõnad maalivad huvitavaid pilte, näiteks viited vihmale või tähistaevale annavad ilmekalt edasi albumi hõngu. Mõiste ’täht’ ei esine plaadil vaid taevalaotuse kontekstis – nimilool väljendab Blake tahet hoiduda superstaaride leegioniga liitumast ja pigem liikuda omas tempos omal trajektooril, seega tahet toimida pigem planeedi kui tähena.  Kõlaliselt on album hõrk segu peamiselt dubstepi ja R&B elementidest, „Digital Lion“ ja „Voyeur“ on ehedad näited muutlikkusest, kus vaikne sulnis algus muutub aegamööda tihedamaks helidekeeriseks ja jälle tagasi. Vaikus on üks võimsaimaid  helisid, ja Blake oskab seda kasutada.

03.   Kurt Vile - Wakin on a Pretty Daze

Meie rahututes aegades mõjub Kurt Vile väga teretulnud võõrana, kuna temast ei õhku mingit rahutust. Kui bussipeatusesse kõndimiseks kulub kaks tundi, võtku. Kui üks riff tahab kesta orienteeruvalt 9 minutit ja mõned sekundid pealegi, siis olgu nii. Kuivõrd suhtumine on rahulik, on ka kõla kaunis – Vile’i kitarr ja unelev, meditatiivne hääl loob vaimusilma pildi sulnist ja kuldsel, pisut punakal toonil päiksepaistelisest olesklemisest kusagil California rannikul (sobib ka mõni muu ülimat kergust kajastav pilt tõlgendaja valikul). Helikooslusesse lisandub ka muid instrumente, muidugi mõista, ent juhtrolli haaravad vokaal ja kitarr. Achilleuse kanda albumil ei ole – kaunis on ta otsast lõpuni, märkimisväärsed on muuhulgas kaunid „Never Run Away“ ja „Girl Called Alex“, samuti aasta parim öökulli-impression, „Shame Chamber“. Kui keegi soovib aja voolu hetkeks või paariks enda suva järgi aeglustada, siis „Wakin on a Pretty Daze“ on väga hea teekaaslane.

   

02.   Arcade Fire – Reflektor

Edul on kõrge hind ja Arcade Fire senine tähelend on nende õlule äärmiselt kõrgeid ootusi ladunud. Grammyvõidule järgneva neljanda albumi jaoks on punt oma inspiratsiooniallika sel korral Põhja-Ameerika suburbanitest üle Kariibi mere Haitile nihutanud, retke teeb nendega kaasa James „LCD Soundsystem“ Murphy. Temaatika on mitmekülgne ja kuigi kõikehõlmavat narratiivi pole, siis paar keskset elementi saab välja tuua. Nimelt: Kierkegaardi mõjutustest tuleneb albumi pealkiri ja ka lugude teemad käsitlevad tihti sellega haakuvaid asju nagu kommunikatsiooniprobleemid, sotsiaalsed maskid, ühiskondlik isoleeritus, silmakirjalikkus jne. Kontrast Haitiga, kus,nagu „Here Comes the Night Time“ näitab, õhtuti elektritki olla ei pruugi, tugevdab seda efekti. Kariibide mõju väljendub peamiselt muusikas, esmalt otseste stilistiliste mõjutuste näol, nagu eelmainitud loos ja „Flashbulb Eyes-is“, aga ka üldisemalt, nimelt on bändi muusika kuidagi elulisem ja pingevabam kui kunagi varem (kuigi nende looming on ka eelnevalt suurepärane olnud). Kõla on võrratu ja iga uus meloodia, uus käik, tempomuutus jne – nagu „Normal Person-i“ raevukas kitarririff, nimiloos esinev saksofonisoolo, naisvokaal, mis „You Already Know-ile“ taevaliku dimensiooni lisab – teeb kuulamiskogemusest ühe esteetilise karussellisõidu.

01.   Danny Brown – Old

Detroit hakkas 1950ndatel järk-järgult alla käima ja automeka staatust minetama; 60ndate lõpuks oli Motowni lugu lauldud; 1967. aasta mäss pani linna hoogsalt allakäigu suunas veerema. Järgnevad kümnendid muutsid linna narkoäripesaks ja suudeti võita ka mitmeid väga ihaldusväärseid tiitleid (mitmekordne USA süütamispealinn ja mõrvapealinn ja suisa Ameerika ohtlikuima linna tiitel toodi võidukalt koju). 2013. aastal läks maapealset põrgut meenutav linn pankrotti. Selline elukeskkond ei soodusta just liialt lilleliste mõtete õidepuhkemist. „Old“ kujutab Danny Browni elu-olu tema nooruspõlvest – mil tal ilmselt pisut teistsugune naeratus oli – tänapäevani. Tore oleks ju küll jääda erinevaid termineid pilduma, aga assortii albumil levinud motiive võtab piisavalt hästi kokku ainuüksi „Wonderbread“, mille raames väike Danny Brown saadetakse ema poolt poodi saia tooma, ta näeb pealt tulistamist, „patrullkäigul“ olevat prostituuti ja poest naastes pekstakse noorsand saia pärast läbi. Plaadi teine pool on laias laastus üks suur pralle, kuid detailidesse süvenedes saab selgeks, et siin ei ole erilist rõõmu, vaid pelgalt robotlik hedonism, katse düstoopilise ümbruskonna ja elu raamidest natukesekski väljuda. Produktsioon on väga mitmekülgne, ulatudes klassikalise boom-bap’i kõlast avangardsema õhulise ja kummitusliku helimaastikuni ja sealt trap’i ja grime’ni, erilise kiituse vääriline on Paul White. Värsisepana on Danny sisuliselt Janus, kes on kord mõtlik, tõsine tänavapoeet ja järgmisel hetkel nasaalse häälega elupõletaja. Viimasel palal (nimeks „Float On“) räägib Brown oma eelistatud meetodist mineviku- ja olevikuraskuste eest põgenemiseks ja avaldab lootust rahulikumaks tulevikuks.„Old“ on järjekordne tõestus sellest, kuidas masendav reaalsus sillutab tihti teed kaunile kunstile.