Tommy Cash - Euroz Dollaz Yeniz

Maandudes Eesti muusikamaailma tekitas „Guez Whoz Back“ korralikult laineid ja vastukaja ning hinnanguid äärmusest äärmuseni. Debüütalbum tundub selle laine loomuliku jätkuna ja siin ta nüüd on, kandes nime „Euroz Dollaz Yeniz“.

Arvestades üsna väikest albumile eelnenud lugude arvu oli uudishimul pisut teine element juures, kuna näiteks siinkirjutaja ei olnud isiklikult kindel, mida oodata. Esimene asi, mis ilmneb, on see, et produktsioon, mis oli lööv ka enne, on üldjoontes jätkuvalt terav. Paljud taustad on trap-ilikud ja asetavad põhirõhku süntesaatorikõladele, mis on pigem tumedad ja kurjakuulutavad, kuid on ka tasasemaid – mööndustega cloud-rap’i meenutavaid – hetki. Väga omapäraselt mõjub avapala „Leave Me Alone“, kus kummituslikule taustale lisavad koloriiti puhkpillid, mis kõlavad nagu teisest dimensioonist saabunud fragment mõnest Mussorgski senikuulmata palast. Esineb ka tagasivaateid lähiminevikku – „ProRapSuperstar’i“ taustal kulgeb omas tempos Enya, kes on „Maleva“ Ilge kombel aegade möödudes pisut tämbrit vahetanud, samuti kumab paaril hetkel lõuend ka 90ndate päkapikudisko toonides.

Retrospektiivseid motiive leiab ka sõnadest, aeg-ajalt võib ära tunda tuttavaid nägusid Geto Boys’ist Crazy Town’ini. Cashi lüüriline pool näitab mõnel hetkel arengut, kui omapära lisavad venepärased ad lib’id, võrdlused Dali vuntsidega või näiteks Eesti „Nordic with a Twist“ suunitlust meenutava „with my Nordic blood I’m the god of thunder’iga“. Mõnel teisel aga jääb loo suhteline sisutus siiski kripeldama – justkui räpitaks õnneküpsise sõnumeid ja rõhutakse ekstsentrilisust ekstsentrilisuse pärast.  Sedalaadi ühedimensioonilisuse asemel oleks huvitav kohata rohkem lugusid, mis artisti tausta ja olemuse kohta uusi tahke esitlevad ja kuvavad afiši asemel elavat ja värvikat karakterit – omapärase välimuse ja kõlaga artistilt ootaks ka omapärast lugu.

Flow on mitmekülgne ja üsna nauditav, ulatudes meditatiivsest „Moloko’st“ teatraalsete „ProRapSuperstar’i“ ja „Tokyo Drift’ini“. Tõsi küll, mõeldes sellisele palale nagu „Oldkool“ (mis ka traditsioonilisema räppmuusika austajatele peale läheb) oleks huvitav kuulda tulevikus sarnase stiili edasiarendusi, kus rõhutakse flow tugevusele ja nasaalse tämbri asemel kuuleb ka inimlikumat häält.

Oma kõrghetkedel on plaat isikupärane, kuid Tommy Cashi ümber keerlev vaimustus meenutab hetkel kunagist õhinat raudsest eesriidest üle roninud teksapükste üle: „Oh, täitsa nagu neil seal!“ „Euroz Dollaz Yeniz“ ei tundu olevat täiesti väljakujunenud kursi ja olemusega valuuta, vaid pigem nagu vesimärk: midagi (potentsiaali) on seal kohe päris kindlasti, kuid mida täpselt ja mis mastaabis, jääb hetkel lahendamata mõistatuseks.