Albumid, mis küll
kolmekümne hulka ei mahtunud, aga siiski sümboolse pai väärilised on:
Big K.R.I.T. – King Remembered In Time
Freddie Gibbs - ESGN
John Legend – Love in the Future
Julia Holter – Loud City Song
King Krule – 6 Feet Beneath the Moon
Mac Miller – Watching Movies with the Sound Off
Roc Marciano – The Pimpire Strikes Back
Stalley – Honest Cowboy
The Underachievers – Indigoism
The White Mandingos – The Ghetto Is Tryna Kill Me
Trombone Shorty – Say That to Say This
30. Roy Harper - Man
& Myth
„Sümpaatne etteaste
vanameistrilt“ oli üks 2013. aastal sagedamini esile kerkinud motiive, nagu
tõendavad albumid Nick Cave’ilt, David Bowie’lt, Wayne Shorter’ilt, Paul
McCartney’lt ja ilmselt veel mõneltki muult. Roy Harperi album „Man & Myth“
võib neist isegi kõige muljetavaldavam olla, olles samuti ka – Harperi
karjäärile iseloomulikult – nendest kõige rohkem radari alt märkamatult läbi
lennanud. See on kahetsusväärne, kuna Harper on siin äratuntavalt Harper – folk-rock äratuntavas kuues, aga
siiski meeldejäävate meloodiatega kokku õmmeldud. Sisu on mõtlik, tihti
nostalgiline, emotsioonikogum üsna laiahaardeline (ühes äärmuses läägevõitu
nostalgia, teises mürgisus, enamasti siiski midagi vahepealsest valikust). Kõla
on kaunis, unelevale akustilisele kitarrile lisanduvad aeg-ajalt keelpillid,
vahepeal ka midagi muud (elektrikitarriga astub läbi Pete Townshend, kuulda on
ka saksofoni). Plaadi märkimisväärseim hetk on 15-minutiline „Heaven Is Here“.
29. Homeboy Sandman -
Kool Herc: Fertile Crescent/All That I Hold Dear
Kaks projekti panin kokku, kuna
30 on siiski väike number ja need kaks EP-d on ühildatavad – mõlemad kuuluvad
Sandmani planeeritud EP-de seeriasse, millest igaühe peaks olema täies mahus
produtseerinud erinev produtsent. Nõndaks. Homeboy Sandman on täpselt Stones
Throw laadi emcee – ülitehniline ja
alati mõtestatud sisule rõhku asetav värsisepp, kel siseriime jätkub piisavalt,
et nendega paar talve üle elada, kui need sooja andma juhtuks. Esimene kahest
EP-st – „Kool Herc: Fertile Crescent“ on kahest tehniliselt ja kõlaliselt
komplekssem – kõlaliselt on tegu džässi-, klassikalise roki-, samba- ja
muuhõngulise kompotiga, mis alati soojakõlaline ja mahe. Peterockilikul kombel
asub mõne loo alguses või lõpus biidist eraldatud instrumentaallõik, millega
produtsent justkui näitaks, mis tal veel plaanis oli. „All That I Hold Dear“
kõlab klassikalisema boom-bap’i moodi
ja jahedamalt, aga on samuti pigem ekstsentriline kui hall ja tavapärane.
Mõlema projekti vältel laob Sandman salmidesse tähelepanekuid ja lugusid endast
ja inimestest enda ümber ehk kokkuvõtvalt elust enesest. Muuhulgas kriibib ta
hinge tõsiselt hip-hopiga seotud stereotüüpide paljusus ja lahterdamine,
etteheidetest on moodustet vastavalt „Oh, the Horror“ ja „Musician“. Midagi
klassikalise räpi ja pädeva lüüriliste oskuste pagasi austajatele.
28. A$AP Ferg - Trap
Lord
Oma debüütalbumiga „Trap Lord“
tõestab Ferg, et A$AP Mob ei olegi võib-olla one-man team. Rocky’st on ta üsna erinev, rohkem ekstsentriline ja
mitmekülgne, rakendades mitmeid eritempolisi rütme ja viljeledes pisut ka laulmist.
Selge on Bone Thugs-n-Harmony mõju (kes siin ka külalisetteaste teevad, ühel
plaadi parimal lool, milleks on „Lord). Taustad on ootuspäraselt kvaliteetsed,
esineb nii meloodilist ja siirupihõngulist („Make a Scene“, „Cocaine Castle“)
kui ka tooremat trap-i, mis on
üllatavalt hea, ilmselt tuleb muljele kasuks tempokate rütmide viljelemine. Loo
„Work“ remix on samas ehe näide sellest, mis siis juhtuda võib, kui mingit
inspiratsiooni uksest sisse ei astu (French Montana „värss“ võib kuulaja IQ-d
ajutiselt langetada). Kõigi eelduste kohaselt on ta alles oma teekonna alguses,
kuid A$AP Ferg on ühe sümpaatse ja meeldiva albumiga maha saanud.
27. Yelawolf - Trunk
Muzik Returns
Peale seda, kui „Radioactive“
saabus ja nii karakteri kui kvaliteedi osas täielikuks lapitekiks osutus, on
Yelawolf maha istunud ja asjade üle korralikult järele mõelnud. Loos „Rhyme
Room“, kus löövad kaasa Raekwon ja Killer Mike, vabandab ta otseselt oma faux pas eest ja vannub edaspidi vaid
südame poolt dikteeritud rada pidi sammuda. Teemad tulevad tõesti elust enesest
– nagu eelnevalt välja toodud, räägib ta oma kogemustest muusikatööstuses,
konformismi õnge langemisest ja plaadilepingusaagadest. „Box Chevy“ neljanda osaga
saab lisa Yela auto-oodide kogu, „Gangster’i“ pääl mõlgutab ta mõtteid, kuidas
tema lapsepõlv on tema väljakujunemist mõjutanud. „Tennessee Love“ on
pühendatud tema kihlatule Fefe Dobsonile. Ilmneb ka, et Yelawolf oskab vägagi
pädevalt narratiivi valmis vormida; see väljendub eriti loos „Catfish Billy“,
mis on justkui reisikiri värsisepa kodukohast ja juurtest – Lõunaosariikide
valge töölisklassi ja indiaani päritolu kujundavad vastavalt I ja II värsi,
millest esimese toimumispaigaks on porine, pumppüsse täis treileriparkidest ja
taluhoonetest ja viskilehalistest autodest koosnev ümbruskond, teine värss aga
kasutab eluteekonna jaoks jõe metafoori, milles Yela kanuul oma saatuse
teekonnal kulgeb. Tehniliselt on ta järjekindlalt terav ja emotsionaalne, flow on meloodiline, vahepeal poollaulev
ja kõnetempost galopi ja raevuka karjumiseni ulatuv. WillPoweri poolt tulev
produktsioon arendab edasi eelmiste projektide iseloomu ja nõjatub õhulise
atmosfääri loomiseks eelkõige süntesaatorikõladele; huvitavalt mõjub „F.A.S.T.
Ride“, kus värsse saadavad vaid trummid. Üle kivide ja kändude on Yelawolf
ennast valgenahaliste värsiseppade hulgas isikupärase ja tõsiseltvõetavana
kehtestama hakanud, näidates, et paralleelselt habemega on ka tema artistlik
visioon vohama hakanud.
26. Mr. Muthafuckin'
eXquire – Kismet
„Kismet“ on eXquire’i teine
täispikk projekt ja näitab teda suuresti sootuks teises valguses: kuigi mees,
keda me näiteks „The Last Huzzah!“ ja „Oh Hail No“ peal kuulsime, pole kuhugi
kadunud, on siin fookuses teised asjad. Vastukaaluks eelnevale hoogsusele on
„Kismet“ introvertne ja introspektiivne, toimides justkui vaimse märkmikuna,
kuhu sisemonoloogi vormis rändab läbisegi ja vaheldumisi kirev assortii (tihti
alkoholivines esile kerkivaid) mõtteid ja mälestusi, millest mitmeid võib
esitleda binaarsete opositsioonidena: minevik/tulevik, fassaad/sisu,
võimsus-uhkus-ülevus/haavatavus-paranoia, vaesus/rikkus ja nii edasi. Enamjaolt
räpib eXquire aeglasemalt kui tal varem tavaks on olnud, ent ta flow on sellegipoolest mitmekesine,
rääkimata sellest, et sõnakasutus ja kujundid tõstavad teda kenasti üle
tänapäeva keskmise. „Kismeti“ kõlaline külg on väga tugev ja kiiduväärselt
terviklik algusest lõpuni, evides film
noir-ilikku öist ja pisut salapärast karakterit.
25. Drake - Nothing
Was the Same
Kanadas on vahel päris külm. Külm
ja kalk on ka Toronto kuldne pojake Drake: vähemalt oma kuulajaskonnale tõsise
näoga münchausenliku iba ajamine ei ole tema jaoks püüdmatu kõrgus, nagu
„Started from the Bottom“ ja ka albumi pealkiri - mis pigem tundub nagu „Pretty
Much Everything Was the Same“ olevat - näitavad. Kui eetika kõrvale jätta, on
asjalood aga paremad – tõik, et koos Noah „40“ Shebib-iga väljatöötatud kõla
juba kolmandat kauamängivat järjest areenil on, on igati kiidetav, kuna unelev,
öine – Drake’i rajatud OVO Sound’i logo on ju ikkagi öökull – sobib temaatika
ja Drake’i häälega hästi ja mõjub nagu Etihad Stadium hetkel Manchester Cityle.
Kui temaatika juba jutuks tuli, siis see on käsitleb endiselt 1) naisi, endisi,
praeguseid, tulevasi ja ehk on veel mõni kategooria 2) kuulsuse ja jõukusega kaasnevad
probleemid 3) kuulsuse ja jõukusega kaasnevad hüved 4) Drake’i
enesekehtestamine ja enesekiitmine 5) enda vigade ja nõrkuste siiras
tunnistamine 6) verbaalsed hoiatuslasud anonüümsetele konkurentidele. Arengut
oleks võinud olla rohkem, kui oli, aga „NWTS“ parimad palad (eriti „Too Much“)
kuuluvad Drake’i parimate hulka ja artist, kes teab, mis talle sobib, ja seda
järjekindlalt viljeleb, ei ole sugugi kurb nähtus.
24. Tech N9ne -
Something Else
Kuivõrd Tech N9ne’i nimi viitab
tema muljetavaldavale räppimistempole, on see iseloomulik ka tema tuuritamis-
ja produktiivsushoole. Mitte ainult ei avalda ta palju albumeid, vaid need on
ka äärmiselt kogukad ja seeläbi on tema üllitistel kahjuks alati suurem
rasvakiht, kui tema kaliibriga artistil tegelikult olema peaks. Sel korral on
tal õnnestunud võib-olla paremini kui kunagi varem kaalukausid kvaliteedi
suunas kaldu lükata: teemavalik, kõla ja külalisnimekiri on eklektiline ja
tasemel. Läbi astuvad muuhulgas Serj Tankian, alati terav Kendrick Lamar ja the
Game, kellega koostöös sündinud pala „Priorities“ on justkui filmilinalt
(võib-olla midagi Denzel Washingtoniga?) välja hüpanud. Lool „Strange 2013“
teeb Tecca Nina koostööd the Doorsiga, luues uuendatud versiooni nende loost
„Strange Days“, mille järgi ka tema plaadifirma Strange Music oma nime saanud on.
Kahjuks on ka paar täiesti tarbetut hetke, nagu näiteks „With the BS“ ja Wiz
Khalifa ja B.o.B poolt asustatud „See Me“. Kokkuvõttes on tegu siiski
muljetavaldava albumiga.
23. Foxygen - We Are
the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic
Esimene mõte, mis mul selle
plaadi kirjeldamisele mõeldes hetkel tekkis, oli mõte saekaatrisse kukkunud
ajamasinast – siin segunevad erinevad fragmendid kõikvõimalikest 1950ndate ja
60ndate muusikapaladest ja –žanritest. Postmodernism extraordinaire - nii vist
võiks öelda küll. Identiteeditu mahaviksimine – nõnda ma sõnada ei tahaks.
Kõlapilt loob algselt küsimusi originaalsuse kohta, ent samas näitab see laia
teadmisi ja kõikide mõjutuste oskuslik kokkusulatamine, nii et tervik ei kõla
hüpliku ja kunstlikuna, nõuab annet, nii et see fragmentaarne kõlapilt muutub
kohati žanriks iseeneses, pisut nagu pilt kubistlikus võtmes ei ole sama, mis
see pilt korrapärases vormis oleks. „San Fransisco“ on ehk albumi üks tipphetki
ja mõjub kõlalise ajakapslina. Minu mõtted ja eneseväljendus on selle plaadi
lahtris sobivalt seinast seina, kuid tuleb öelda, et olgu genealoogia ükskõik
kui hägune, „We Are the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic’u“ näol
on tegu väga nauditava albumiga, eriti 60ndate austajatele.
22. Black Milk - No
Poison No Paradise
Järjekindlus on omadussõna, mis
Black Milk’i tegevusi ehedalt kirjeldab. Tema viimased soolalbumid „Tronic“ ja
„Album of the Year“, samuti kolmepealise supergrupi Random Axe samanimelise
albumi kohta on siinkõnelejal öelda valdavalt vaid head; „No Poison No
Paradise“ jätkab seda jada. Värsisepana on Milk järk-järgult arenenud ja siin
demonstreerib seda peenelt kootud riimide võrgustik. Terviklik narratiiv on
albumil samas mõnevõrra hägune, kuid selle foonil võib nentida, et teemavalik
ongi pisut liiga lai, et seda concept
album’iks taandada, pigem on tegu teosega, mis võtab kokku elu-olu
Detroit’is. Esineb tõuse, esineb mõõne, süžee laveerib peategelase erinevate
eluetappide ja varieeruva eduga ettevõtmiste vahel. Produktsioon on siiski
albumi peamine külgetõmbenumber. Nagu alati, on trummid tasemel, ent kogu
tervik on töine, erinevatest nüanssidest kihav, ja mitmekülgne: koorikõla poolt
juhitud „Sunday’s Best“ on vast ilusaim hetk albumil, samas kui „Codes and Cab
Fare“ on ülimal minimalistlik, kasutades atmosfääri loomiseks vaid rahutut
kontrabassi ja elektriorelit. „No Poison No Paradise“ on tükati robotlik, ent
orgaaniline, mitmekihiline, ent elemendid sobituvad viperusteta kokku. Uusim
saadetis Black Milk’i meiereist on igatahes värske.
21. Arctic Monkeys –
AM
Sheffieldi kvarteti neljas album,
mille nimi sisaldab nende initsiaale, justkui sümboliseerib kollektiivi, kes on
„ennast leidnud“ või „endaks saanud“, kuna albumist õhkub täies ulatuses
enesekindlust ja eneseteadvust – mitte ühtegi sammu ei saada kõhklus või
enesekindlus järgmise suhtes. Üles on ehitatud tihe, kõiki aspekte
harmooniliselt hõlmav gruuv, kuhu ka vokalist Alex Turneri sõnarohked read
mängulise lihtsusega lülituvad. Turneri sõnad käsitlevad armastust
kõikvõimalikest aspektidest, bändi rifid ja rütmid – väidetavalt on kõlapilti
mõjutanud hip-hop, ent Motown ja glam kergitavad ennast vast kõigepealt
esile; rütm on vahel galopeeriv, enamasti kõndiv, kõndiv jamesbondilikult
kõnnin-stiilselt-plahvatusest-eemale-tagasi-vaatamata-ja-soeng-jääb-šrapnellidest-puutumata
mõttes - on võrdväärselt kütkestavad, doo-wop’ilikest
refräänidest rääkimata. Yorkshire’i dialekt ja omapärased metafoorid ning
kujundid lisanduvad eelmainitule ja aitavad moodustada albumit, mis eirab
tarvidust millegi „sügavaga“ tegelda ja keskendub kaunile muusikale, mis, nagu
„Mad Sounds“ seda kajastab, on aeg-ajalt suurim väärtus iseeneses.
20. Pusha T - My Name
Is My Name
Kuigi „Fear of God II: Let Us
Pray“ koosneb 12 loost ja vältab üle 40 minuti, loetakse „My Name Is My Name’i“
Pusha T debüütsooloalbumiks. See on sobilik, kuna kui „Let Us Pray“ näitas veel
oma kõla otsivat artisti, kes nii hea kui kesisema peale sattus; siin on tulnud
appi Kanye West, kelle visioon on plaadile eelnevast oluliselt terviklikuma
kõlapildi toonud. Produktsioon, autoriteks muuhulgas West, Pharrell, Don Cannon
ja muud, on reeglina tume ja vähem-on-rohkem stiilis minimalistlik. Push on
endiselt sama isik, kes ka „Hell Hath No Fury“ peal kuulda oli – aeglase,
enesekindla flow-ga edastatud eneseupitusriimid ja kokapajatused, nii glamuur
kui allakäigujärgne rottidest kubisev osmik, kus end varjatakse, teevad
visiidi. Tema teravmeelsus ja punchline’i-lembus
on säilinud: bambuselõhnaline „Numbers on the Boards“ on toores, refräänitu ja
räpisõbrale ülimalt nauditav. Külalised on valdavalt hästi valitud: Kendrick
Lamar laob endale omaselt letti ühe albumi parima värsi, Rick Ross on lõpuks
leidnud konteksti, kuhu ta natukenegi sobitub, ja isegi Chris Brown’i panus
osutub šokeerival kombel ülespoole osutava pöidlažesti vääriliseks. Eranditeks
on Kevin Cossomi nigel refrään ja külalisetteasted 2 Chainzilt ja Big Seanilt –
ma ei tea, miks ükski oma loomingu kvaliteedist hooliv indiviid neid kahte
stuudiosse laskma peaks. Viimasest lausest hoolimata saab öelda, et
kaanekujundusel esinevad põhjusega selged mustad ja valged toonid, mitte
minisugune vahepealne soga – Pusha on laboris koostise täiustamise ja
lihvimisega vaeva näinud.
19. Chance the Rapper - Acid Rap
Chicago on olnud juba pikka aega
koht, kust võrsub iga natukese aja tagant üks tõeliselt märkimisväärne
värsisepp:märkimisväärseimalt Common,
Kanye West, Lupe Fiasco... ja järgmise koha jaoks on Chance the Rapper tugev
nominent. Chance on joviaalne ja väga eklektiline, evides stiili, kus räppimine
– seejuures meloodiline ja nõtke, vaheldudes lonkivast tempot paari hetkega
aaronlennonliku väleduseni –, laulmine ja ad-lib’id sulanduvad kokku üheks
energiast pakatavaks tervikuks. Tema eeskujude nimekiri on ilmselt arvukas, aga
sarnasusi võib täheldada vast OutKastiga, oma parimate päevade Lil’ Wayne’ga ja
muidugi ka Kanye Westiga: „Good Ass Intro“ arvukas külalisvokalistide nimekiri
ja puhkpillifanfaar meenutab teatud moel „All of the Lights’i“ ja tuleb
märkida, et „My Beautiful Dark Twisted Fantasy“ kandis ju algselt hüpoteetilist
nime „Good Ass Job“. Nii see lugu kui näiteks „Juice“ räägivad tema teekonnast
tunnustuse ja eneseteostuseni ja seda ilma mõru alatoonita, mis räpis enamasti
seda saadab (teadagi, selline „säh, teie kiuste saavutasin kõike seda, raisk“ stiilis
suhtumine); ka muud palad näitavad, kuidas ta suudab säilitada oma
entusiastlikkust ja värvikust ka süngemateemaliste lugude puhul, nagu seda on „Pusha
Man/Paranoia“ ja mõtlik „Acid Rain“. Albumi nimi kajastub nii
lillelises-psühhedeeliahõngulises kõlas kui selles, et LSD ja muud sõbrad
saavad siin tihti mainitud. Produktsioon on (Chicagole sobilikult)
džässilik-soulilik, nagu öeldud, psühhedeelne ja mahlane, palju panustavad
sellesse elektriorel, puhkpillid ja klaver. „Chain Smoker’is“ sõnab Chance,
kuidas tema muusika ja selle kvaliteetsus talle korda läheb, ja see peegeldub
ka kõlas: Chance on üks värvikamaid ja muusikaliselt kirevamaid emcee-sid, kes viimasel ajal esile
kerkinud.
18. Daft Punk -
Random Access Memories
Teades, kuivõrd tuntud Daft Punk
on, ja et võrdväärselt laia levikuga jutuvada on ka selle plaadi ilmumist saatnud,
ei oskagi ma mitte midagi värsket ega rabavat sissejuhatuseks öelda. DP on oma
kõla drastiliselt muutnud ja robotid on nüüd laetud 70ndate ja 80ndate elektriga.
See kallikõlaline teos rõhub stiilile, ent samas võetakse ka riske: suurtes
kogustes leiduv pompöössus ja kitš pööratakse enda kasuks täpselt nii nagu
pudelil on võimalik kork nii üle vindi keerata, et kork jälle lahti on. Kasuks
tuleb kindlasti see, et muusikast hoolitakse: live-instrumentidega loodud helid
on kaunikõlalised, albumi märkimisväärseimad palad on kolossaalne „Touch“,
samanimelisele mehele tema enda jutustuse saatel sobivalt austust avaldav „Giorgio
by Moroder“ ja müstiline „Motherboard“. Nile Rodgers’i panus aitab diskole
hinge sisse puhuda – esimest korda kahte Pharrelli kaasavat lugu kuulates
tundus siinkõnelejale olukord kuidagi chic-ilik, pilk albumil kaasategijate
nimekirja tekitas selle näol ühe korraliku „ahaa!“-momendi. Retro poole
pöörates läks Daft Punk riskile välja ja tulemuse põhjal võib öelda, et ju siis
they got lucky.
17. Flatbush ZOMBiES –
BetterOffDEAD
Flatbush ZOMBiES kuulub
rühmitusse Beast Coast. Kuivõrd kõikide BC liikmete ühine nimetaja on
idarannik, ka Beat Coastiks võidaks end nimetada (produktsioon on kõigil, eriti
A$AP Mob’il, oivaline) ja mööndustega võib nõustuda ka Best Coasti sildiga
(kuna siin on vaieldavalt Best (of the contemporary East) Coast või lihtsalt
kuna East > West), ent nimisõna Beast vääriliseks teeb selle kollektiivi
vaieldamatult just Zombies. Trio on nooruslikult deviantne ja hetketi
ühiskonnakriitiline, nende raevukas, kirglik ja tehniline stiil asetab nad
selgelt 90ndate New Yorki põlvnemisliini. Grupi suhtumise muusikasse võtab
ehedaimalt kokku järgnev Meechy tsitaat loost „Regular and Complex“: „If rap
was illegal you bitch nigga wouldn’t even write a bar/Shit, I’d probably be
behind bars“. Kõlaline pool on
postregionaalne ja mitmekülgne, laenates võrdselt palju nii boom bap’ist kui trap’ist ja ulatudes psühhedeelsest kontsentreeritult raevukani.
Üks selle aasta parimaid mixtape’sid.
16. Boards of Canada
- Tomorrow's Harvest
Boards of Canada esimene
kauamängiv viimase kaheksa aasta jooksul, „Tomorrow’s Harvest“, on nagu keegi,
keda sa üle mitme-mitme aasta näed ja tal võib olla sama välimus riietusest
soenguni, sama hääletämber ja nii edasi, ent silmavaates ja isikus on midagi,
mis lihtsalt ei ole sama. Antud kontekstis on muutunud element see, et kuigi
kõlapilt on BoC eelnevatele üllitistele sarnaselt atmosääriline ja ilus, on
siit kadunud mingisugune rahulik lapsemeelsus ja kõla on nüüd kurjakuulutavam.
Seda efekti ainult süvendavad nii pealkirjad – stiilinäideteks võib tuua „Reach
for the Dead“, „Cold Earth“, „Sick Times“ ja „Come to Dust“ -, albumi
kaanekujundus, mis on küll heledates toonides, aga kuidagi elutu, ja ka albumi
pealkiri, mis justkui annab mõista, et tegu ei ole parima viljaga, mis olla võiks;
samuti tundub kuidagi iseenesestmõistetav, et külvaja rollis on olnud inimkond.
Paljud lood ei oleks eraldiseisvana silmapaistvad, aga album näib olema mõeldud
tervikuna tajumiseks, kuna „Tomorrow’s Harvest“ on teosena rohkem kui pelgalt
oma osade summa.
15. Ka - The Night's
Gambit
Nagu tema kamraad Roc Marciano,
on ka Ka üks kõrvaklapiräpi don Quijotesid, kes panustab, et elus hoida
detailirohket, peenelt kokku põimitud muusikat. Kõlaliselt on album peaaegu
juba ambient-valdkonda langev, kuna
taustad on palju kõikjalolevamad ja hõljuvamad kui räpimaailmas tavaks. „The
Night’s Gambit“ on filmilik, mitte odav action
vaid detailne ja mitmekihiline – ei tundu juhuslikuna, et siin esineb ka sämpel
sarjast „The Wire“. Ka kui jutustaja
rullib lahti narratiive kuritegelikust elust, kus ellujäämine nõuab
halastamatust, esineb palju metafoore, sõnamänge ja nüansirohkeid kirjeldusi,
segunenud on religioosne temaatika ja süngem maailm. Pealkirjas esinev
malemetafoor väljendub nii tegelase käitumismaneeris kui Ka lüürilises stiilis –
iga käik sünnib kaalutletult ja hoolika planeerimise tulemusena, nõnda et
pseudonüüm Anatoli Ka ei oleks sugugi sobimatu. Selge on Ka kiindumus hip-hop’i, mida ta ka väljendab („if
this ain’t meant for me, nothing is“); viimane pala, nimega „Off the Record“
põimib tekstiks suure hulga erinevaid räpialbumeid, demonstreerides selle žanri
mitmekesisust ja seda, kuidas heal kunstil on kalduvus samaväärset sünnitada.
14. Darkside –
Psychic
Darkside, Nicolas Jaarist ja Dave
Harringtonist koosnev duo, loob üpris müstilist muusikat. Kollaboratsiooni nime
poolt tekitatud vihje Pink Floydile ei tundu juhuslik, kuna briti progehiidude
kosmilised kõlad oleksid siin justkui oma lähtepunktist teises, vähem
struktureeritud suunas viidud. Sarnaselt Floydile demonstreerib Jaar oma annet
pikkade, aeglaselt pulseerivate rütmidega ja sama aeglaselt, ent järjekindlalt
arenevate kompositsioonide loomisel, mille parim näide on avapala, „Golden
Arrow“. Alguspunktist hakkab tasane kulgemine, vahepeal jõuab teekond ka mõne
crescendoni, misjärel kompositsioon jälle teist nägu tegemata jätkab, aeg-ajalt
suubuvad kõlapilti mõned kajad ja meloodiad, seejärel jälle sama sujuvalt
kadudes. Õhulisse, nüansirohkesse tervikusse sobituvad orgaaniliselt ka kitarr
ja Jaari hääl. Neljandal palal paiknev fraas „paper trails on a mountain“ loob
albumi kohta huvitava pildi: „Psychic“ on teos, kus suur ja väike, võimas ja
habras, ühinevad üheks kauniks tervikuks.
13. Bilal - A Love
Surreal
Neo soul’i hiid Bilal hindab kvaliteeti üle kvantiteedi: kui mitte
arvestada ametlikult väljastamata jäänud albumit „Love for Sale“, siis on „A
Love Surreal“ tema kolmas kauamängiv. Võrreldes eelmise albumiga, 2010. aastal
ilmavalgust näinud „Airtight’s Revenge’iga“ on sisu pisut vähem tõsine ja raske
– nagu pealkirigi viitab, on tegu sisuliselt vaid armastuslauludega. „A Love
Surreal“ on inspireeritud Salvador Dali loomingust ja kuigi see mõju näib
olevat pigem abstraktne kui selgelt tajutav, õhkub teosest sellegipoolest
omapärast, südamega loodud kunsti aurat. Kõlapilt on paletile värve varunud nii
klassikalise R&B, džässi,
psühhedeelia kui funk-i valdkonnast;
lüüriliselt saavad kaetud erinevad armastuse aspektid, eri variatsioone rõhutab
oskuslikult ka Bilali hääl, varieerudes sensuaalsest „Back to Love’il“ saabuva
kaotusevaluga seostuva ahastuseni „Slipping Away“ pääl. Läbi astub
klahvpillimängija Robert Glasper, kes võluvale „Butterfly’le“ oma pitseri
lisab. „A Love Surreal“ on suurepärane, nüansirohke neo soul.
12. Earl Sweatshirt –
Doris
Earl on Frank Oceani järel teine
Odd Future’i – lõbu pärast võib ju üritada ka akronüümi OFWGKTA välja hääldada –
liige, kes loomingulise küpsuseni otsustava sammu astub, olles seejuures mõnevõrra
irooniliselt rühma tuumiku noorim liige (käesoleva albumi ilmumise ajal on ta
19). Tõepoolest, noorus on tema senise loo keskne motiiv: aastal 2010 kerkis
eponüümse mixtape’ga esile vulgaarne, mängleva kergusega siseriimiahelaid kokku
lükkiv wunderkind, kes peatselt
areenilt kadus ja muutus omamoodi Waldo’ks, kellest jälgegi järgi polnud.
Seejärel hakkasid levima kuulujutud pagendusest internaatkooli Samoal ja
hüüdlause „Free Earl“; sama ootamatult, kui ta kadus, kerkis ta 2012. aastal jälle
udust esile. Debüütplaat „Doris“ on suur samm edasi: Earl lahkab isiklikumaid
teemasid, ent ei ole täielikult minetanud ka möödunud aegade toorust ja muidugi
on endiselt kohal teravad riimimisoskused. Mis puutub kõlalisse poolde, siis on
plaat mässitud monotoonsesse ja udusesse atmosfääri, mis lähemal uurimisel
osutub oskuslikult loodud tervikuks. Rabavaim instrumentaal kuulub
kummituslikule „Hoarse’ile“, mille jaoks siinkõneleja sobivat epiteeti hetkel
ei leia ja otsustab kompromissi näol mittemidagiütleva ent kiitva „fantastilise“
kasuks. Üllatusi on plaadil veelgi: üks nauditavamaid värsse tuleb OF
isiklikult croonerilt Frank Oceanilt.
Hämmastav mõelda, et selle albumi autor on alles 19.
11. Janelle Monáe -
The Electric Lady
Cindy Mayweatheri – nõnda on
Janelle Monáe Metropolise-saaga peategelase nimi – seiklused jätkuvad neljanda
ja viienda süidiga, millel nimeks „The Electric Lady“. Lady on pealkirjas väga
sobilik, kuna Janelle on daamilikum kui kunagi varem: „Dance Apocalyptic“ video
oli vähemalt siinkõnelejale esimene teadaolev kord, kus teda lahtiste juustega
nähtud. Üleüldiselt esineb albumis sel korral midagi rohkem eneseteadlikku
naiselikkust (või diivalikkust? Terminoloogia jääb hetkel mul natuke häguseks),
mis viib nauditavate tulemusteni, näiteks duett Migueliga, mil nimeks „PrimeTime“,
on tugev kandidaat aasta kaunima dueti tiitlile. Mis puutub saagasse endasse,
siis tunnen ma ennast pisut nagu Anton Bruckner, kes „Nibelungi sõrmuse“ esietenduse
järel Wagnerilt küsinud olevat, et „tore oli, aga miks nad seal lõpus selle
naise ära põletasid?“ Sellesse storyline’i lihtsalt on raske süveneda, kuigi
viga võib vabalt olla ka siinkõnelejas ja 21. sajandile omastes keskendumishäiretes.
Mis puutub muusikasse, siis on kõla pisut konventsionaalsem kui „The
ArchAndroid“ oli, aga endiselt vägevalt mitmekülgne: eelmainitud „PrimeTime“ on
quiet storm, esineb toorest funk’i, Prince’iga koos loodud „Givin Em
What They Want“ on suitsune psühhedeelne funk.
Lisaks on Janelle hakanud viljelema tempokaid räpivärsse (näiteks lugude „Q.U.E.E.N.“
ja „Ghetto Woman“ peal), mis asetavad teda teele saama André 3000
naisekvivalendiks. Jään pingsalt järgmist episoodi ootama.
10. Kanye West –
Yeezus
Kanye on põhjalikult vaeva näinud
näitamaks, et stagnatsioon talle ei meeldi. Iga järjekordse sammuga astus ta „The
College Dropout’ist“ järjest kaugemale, kuni oma „Dark Fantasy’ga“ pompöössuse
Olümpose ületas. Järgmine samm? Korruta senine summa -1-ga: „Yeezus“ on
rõhutatult robustne ja minimalistlik. Avapalas „On Sight“ õrritab ta kuulajat,
sähvates hetkeks vana Kanyet justkui rõhutamaks, et teda enam ei leidu. Albumi
jooksul suudab ta iseendale vastu rääkida ja ka muudmoodi ebameeldivalt mõjuda,
fraas „soon as they like you make ’em unlike you“ „I Am a God’is“ näitab, et ta
teab, mis ta teeb, ja teeb seda äärmise pühendumusega. Hämmastav on see, et
kuigi plaadi vältel leian ma end paaris kohas mitte just heakskiitvaid grimasse
tegemas, siis tervikuna on „Yeezus“ siiski nauditav! Juhtrolli mängib selles
ilmselt energia, mille poolest on tegu fantastilise teosega. Plaat on muidugi
paras enigma, mida on kergem kas armastada või vihata kui sellesse suhtelise
ükskõiksusega suhtuda, kuid see ongi üks Kanye võlusid: ei ole võimalik selgeks
teha, kas ta parodeerib iseennast, teeb kõike siiralt, või on karamazovlikult
iseenda trikkide õnge läinud ja maski tõeliseks näoks pidama hakanud? Või kõik
need juhtumid korraga? Või midagi muud? Või mitte midagi? Või on kõige taga
tõik, et ta sarvesaiad ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale?
09. Vampire Weekend -
Modern Vampires of the City
„Modern Vampires of the City“ on Vampire
Weekendi kolmas album. See on ühe kollektiivi (ja selle liikmete jaoks)
piisavalt pikk aeg, et järjest küpsemaks võrsuda ja elu erinevaid tahke näha. „MVOTC“
on album, mille üks läbivaid teemasid seostub vananemisega ja lapsepõlve
saladuslikust ja turvatunnet loovast illusioonidepuntrast lahkumisega. Selle tulemuseks
on jalgealuse teekatte järkjärguline muutumine hõredaks ja pragunevaks jääks,
mis tõstatab hulga eksistentsialistlikke küsimusi, teeb piinlikult selgeks
selle, kui kiiresti aeg liigub, ja muud. Vokalist Ezra Koenig kasutab palju
aega usuliste teemade üle mõtisklemiseks. Samas ei ole Koenigi tekstid üheselt
mõistetavad, vaid mitmetasandilised, vahel novellilikud värsid, mis võimaldava
mitmeid tõlgendamisviise. Sisuga huvitavalt kontrastne on albumi kõla, mis on –
suurimaks erandiks on ehk kauni-ent-sünge koorihäält kasutav „Hudson“ –
enesekindel ja tempokas indie-pop,
mida vahepeal vürtsi lisamiseks rikastavad nii klavessiin kui keelpillid.
Rõõmutu vastusteotsimise kiuste edastab eesriide langetamist saatev „Young Lion“
mantraliku soovitusega võtta rahulikult aeg maha ja järgmine samm hoolikalt,
tormakate liigutusteta planeerida. Ja miks mitte teha seda näiteks „Step’i“
saatel?
08. Thundercat –
Apocalypse
Nagu Jaani Seegi kirik Tallinna
kesklinna kõrghoonetemeres ja „Narziss ja Goldmund“ Hermann Hesse
bibliograafias ehedalt näitavad, jääb suurte asjade ja inimeste varju tihti
teisi samavõrd väärtuslikke ja andekaid. Sama lugu on ka Flying Lotuse
lähikondlase, bassivirtuoosi Thundercat’iga, kes on viimasel ajal end artistina
täies mahus realiseerima hakanud. „Apocalypse“ on tõsiselt mitmekülgne album:
see algab kosmilise „Tenfold-iga“, järgnevad kaasahaarav singel „Heartbreaks +
Setbacks“, vabadžässilik „Lotus and the Jondy“ ja mänguline ja funky „Oh Sheit It’s X“. FlyLo
loominguga esineb ka ilmselgelt sarnasusi (nagu näiteks glitchy ja öine „The Life Aquatic“, mis on ilmselt seotud tõigaga,
et tema on albumi produtsent. Albumi lõpupala on kaunis järelhüüd varalahkunud
Austin Peraltale. Loodetavasti kogub Thundercat’i nimi üha rohkem tuntust ja
tunnustust, pole kahtlust, et ta väärib seda.
07. Run the Jewels -
Run the Jewels
„R.A.P. Music“, Killer Mike’i
2012. aasta meistriteos, oli produtseeritud El-P poolt. Too album näitas,
kuidas tegu on suurepäraselt kokku sobiva meeskonnaga, kuna regionaalsed
erinevused kaalus üles mõlemale omane jõulisus, pühendumus ja kompromissitu
suhtumine oma loomingusse, mille summaks on üks äärmiselt vägev high-five. Mõeldud-tehtud – moodustati duo
nimega Run the Jewels, mis on nimetatud ühe LL Cool J tsitaadi järgi. Viide
tollele ei ole sugugi kohatu – RTJ samanimeline debüütprojekt suhestub räpi
lätetega sel moel, et siin ei ole fookuses mingisugused sotsiaalsed teemad või
mis tahes muu kontseptsioon – siin istub troonil Muusika ja ei keegi muu. Terve
plaadi vältel esineb siin toores enesekehtestus, miski, millele sai rajatud
algselt näiteks Rakim’i karjäär – räpitakse sellest, kuivõrd hästi räpitakse
(ja eks ka oma võimsusest üleüldse), ja räpitaksegi hästi! El-P taustad on sama
kompromissitud, radioaktiivsed dissonantsilaigud, mis justkui iiri make-up
kaasnevad verbaalsetele vasak- ja paremsirgetele. Kvaliteetsest hip-hop’ist lugu pidavale kuulajale on
kaks tšempionit toitva eine valmis küpsetanud – „Run the Jewels“ on aasta kõige
räpim räpialbum. Ükskõik mis žanris.
06. Wardruna -
Runaljod – Yggdrasil
Kui juba esimene Wardruna album („Runaljod
– gap var Ginnunga“) oli unikaalne kogemus, siis on Gaahl ja sõbrad ületanud
ootusi ja suutnud ühe sammu kaugemale astuda. Esimese albumi müstilisest
põhjala udust, vihmast ja lõkkepragina ääres loitsimisest on saanud miskit
peenelt nikerdatud drakkari sarnast ehk oopustele on lisandunud struktuur,
misläbi toimivad palad nüüd põhjalikult läbitöötatud kompositsioonidena, ja
rikkalikum hulk tämbreid kui eelnevalt. Sõnad on norra, vanapõhja ja
muinaspõhja keeltes, millest ühtki ma kahjuks ei oska, seega lüürilise poole
lahkamine osutub siinkõnelejale vallutamatuks kantsiks. Kõlaliselt on aga tegu
sarnaseima asjaga autentsele viikingimuusikale, mis on... kaunis. Eriti ilmekalt
võtab selle kokku albumi lõputriloogia „Solringen“ – „Sowelu“ – „Helvegen“. „Yggdrasil“
ei ole kindlasti igaühe tass teed, kuid ambient-hõngulise
põhjala folgi austajatele peaks ta ideaalselt sobima.
05. A$AP Rocky -
Long.Live.A$AP
Peale seda kui A$AP Rocky
kaardile tekkis ja 1) väljastas tugeva LiveLoveA$APi 2) tema plaadilepingu
väärtus meediasse lekkis, on ootused päris kõrged olnud. Siinkõneleja ei oleks
igatahes oodanud, et ta nendeni küündib. Kuid omal moel teeb Rocky just seda – ta
säilitab esimese projektiga loodud vundamenti, aga lihvib projekti, arendades
nii kõla kui lüürilist poolt. Rocky on endiselt parem räppar kui emcee, aga palad nagu „Phoenix“ ja „Suddenly“
näitavad, et ka temale ei ole püüdmatu kõrgus pisut lüürilist sügavust
arendada. Produktsiooni poolest on „Long.Live.A$AP“ meisterlik: see on
verstapost postregionaalse räppmuusika jaoks, kus segunevad kõlad erinevatest
osariikidest ja erinevatest ajastutest (kuigi selle nähtuse uudsuses võib vaielda,
kuna näiteks Los Angelese kuulsa G-Funk’i
esimeseks viljelejaks hip-hop’is võib pidada EPMD loomingut aastal 1988, mil
Dr. Dre ja tema lähikondlased veel märksa toorema kõla kütkeis olid). Unarusse
ei jää ka Rocky kodukant: „1 Train“ on fantastiline austusavaldus nn. posse cut’i traditsioonile, lool astub
üles assortii tänapäeva koorekihist, esindatud on nii ida- kui läänerannik ja
lõuna. Tegu on väga nauditava albumiga ja kuigi Rocky loomingut ei tule pidada
mõttevaeseks, on tegu ühe aasta parimakõlalise albumiga, esteetika triumfiga
sisu üle.
04. James Blake –
Overgrown
James Blake on kaasaegset tõugu singer-songwriter, kes folkroki
pastoraalsed unelmad ja akustilise kitarri elektroonilise muusika unelevate
sfääride ja sellega kaasneva aparatuuri vastu vahetanud. Albumil esinevad järjekindlalt üksinduse,
kahtluste, kaotatud kiindumuse motiivid. Blake’i iseäralik hääl peegeldab
selles emotsioonis leiduvat haprust ja haavatavust suurepäraselt. Samuti on
tema stiil suhteliselt lakooniline, igas loos esineb vaid paar erinevat fraasi,
millest mõni jääb mantralikult korduma, jättes nõnda palju ruumi
tõlgendamisele; RZA külalisvärsis on näiliselt sama palju sõnu kui ülejäänud
albumil kokku! Kvantiteet ei ole muidugi kvaliteediga võrdeline, ja sõnad
maalivad huvitavaid pilte, näiteks viited vihmale või tähistaevale annavad
ilmekalt edasi albumi hõngu. Mõiste ’täht’ ei esine plaadil vaid taevalaotuse
kontekstis – nimilool väljendab Blake tahet hoiduda superstaaride leegioniga
liitumast ja pigem liikuda omas tempos omal trajektooril, seega tahet toimida
pigem planeedi kui tähena. Kõlaliselt on
album hõrk segu peamiselt dubstepi ja
R&B elementidest, „Digital Lion“
ja „Voyeur“ on ehedad näited muutlikkusest, kus vaikne sulnis algus muutub
aegamööda tihedamaks helidekeeriseks ja jälle tagasi. Vaikus on üks
võimsaimaid helisid, ja Blake oskab seda
kasutada.
03. Kurt Vile - Wakin on a Pretty Daze
Meie rahututes aegades mõjub Kurt
Vile väga teretulnud võõrana, kuna temast ei õhku mingit rahutust. Kui
bussipeatusesse kõndimiseks kulub kaks tundi, võtku. Kui üks riff tahab kesta
orienteeruvalt 9 minutit ja mõned sekundid pealegi, siis olgu nii. Kuivõrd
suhtumine on rahulik, on ka kõla kaunis – Vile’i kitarr ja unelev, meditatiivne
hääl loob vaimusilma pildi sulnist ja kuldsel, pisut punakal toonil päiksepaistelisest
olesklemisest kusagil California rannikul (sobib ka mõni muu ülimat kergust
kajastav pilt tõlgendaja valikul). Helikooslusesse lisandub ka muid
instrumente, muidugi mõista, ent juhtrolli haaravad vokaal ja kitarr.
Achilleuse kanda albumil ei ole – kaunis on ta otsast lõpuni, märkimisväärsed
on muuhulgas kaunid „Never Run Away“ ja „Girl Called Alex“, samuti aasta parim
öökulli-impression, „Shame Chamber“. Kui keegi soovib aja voolu hetkeks või
paariks enda suva järgi aeglustada, siis „Wakin on a Pretty Daze“ on väga hea
teekaaslane.
02. Arcade Fire – Reflektor
Edul on kõrge hind ja Arcade Fire
senine tähelend on nende õlule äärmiselt kõrgeid ootusi ladunud. Grammyvõidule
järgneva neljanda albumi jaoks on punt oma inspiratsiooniallika sel korral
Põhja-Ameerika suburbanitest üle Kariibi mere Haitile nihutanud, retke teeb
nendega kaasa James „LCD Soundsystem“ Murphy. Temaatika on mitmekülgne ja kuigi
kõikehõlmavat narratiivi pole, siis paar keskset elementi saab välja tuua.
Nimelt: Kierkegaardi mõjutustest tuleneb albumi pealkiri ja ka lugude teemad
käsitlevad tihti sellega haakuvaid asju nagu kommunikatsiooniprobleemid,
sotsiaalsed maskid, ühiskondlik isoleeritus, silmakirjalikkus jne. Kontrast
Haitiga, kus,nagu „Here Comes the Night Time“ näitab, õhtuti elektritki olla ei
pruugi, tugevdab seda efekti. Kariibide mõju väljendub peamiselt muusikas,
esmalt otseste stilistiliste mõjutuste näol, nagu eelmainitud loos ja
„Flashbulb Eyes-is“, aga ka üldisemalt, nimelt on bändi muusika kuidagi
elulisem ja pingevabam kui kunagi varem (kuigi nende looming on ka eelnevalt
suurepärane olnud). Kõla on võrratu ja iga uus meloodia, uus käik, tempomuutus
jne – nagu „Normal Person-i“ raevukas kitarririff, nimiloos esinev
saksofonisoolo, naisvokaal, mis „You Already Know-ile“ taevaliku dimensiooni
lisab – teeb kuulamiskogemusest ühe esteetilise karussellisõidu.
01. Danny Brown – Old
Detroit hakkas 1950ndatel
järk-järgult alla käima ja automeka staatust minetama; 60ndate lõpuks oli
Motowni lugu lauldud; 1967. aasta mäss pani linna hoogsalt allakäigu suunas
veerema. Järgnevad kümnendid muutsid linna narkoäripesaks ja suudeti võita ka
mitmeid väga ihaldusväärseid tiitleid (mitmekordne USA süütamispealinn ja
mõrvapealinn ja suisa Ameerika ohtlikuima linna tiitel toodi võidukalt koju).
2013. aastal läks maapealset põrgut meenutav linn pankrotti. Selline
elukeskkond ei soodusta just liialt lilleliste mõtete õidepuhkemist. „Old“
kujutab Danny Browni elu-olu tema nooruspõlvest – mil tal ilmselt pisut
teistsugune naeratus oli – tänapäevani. Tore oleks ju küll jääda erinevaid
termineid pilduma, aga assortii albumil levinud motiive võtab piisavalt hästi
kokku ainuüksi „Wonderbread“, mille raames väike Danny Brown saadetakse ema
poolt poodi saia tooma, ta näeb pealt tulistamist, „patrullkäigul“ olevat
prostituuti ja poest naastes pekstakse noorsand saia pärast läbi. Plaadi teine
pool on laias laastus üks suur pralle, kuid detailidesse süvenedes saab
selgeks, et siin ei ole erilist rõõmu, vaid pelgalt robotlik hedonism, katse
düstoopilise ümbruskonna ja elu raamidest natukesekski väljuda. Produktsioon on
väga mitmekülgne, ulatudes klassikalise boom-bap’i
kõlast avangardsema õhulise ja kummitusliku helimaastikuni ja sealt trap’i ja grime’ni, erilise kiituse vääriline on Paul White. Värsisepana on
Danny sisuliselt Janus, kes on kord mõtlik, tõsine tänavapoeet ja järgmisel
hetkel nasaalse häälega elupõletaja. Viimasel palal (nimeks „Float On“) räägib
Brown oma eelistatud meetodist mineviku- ja olevikuraskuste eest põgenemiseks
ja avaldab lootust rahulikumaks tulevikuks.„Old“ on järjekordne tõestus
sellest, kuidas masendav reaalsus sillutab tihti teed kaunile kunstile.