Asko arvates antud aasta albumid - 2014

Auväärsed aiatagused:

*BADBADNOTGOOD – III

Odd Future’i kaveritega interneeduses kuulsust kogunud kollektiivi esimene täies mahus omaloomingust koosnev projekt. Poisid viljelevad instrumentaalmuusikat, mille peamine läte on küll džäss, aga muuhulgas peegeldub nende räpilembus pulseerivas rütmilises pooles, mis annab muusikale jõudu ja kandvust.  Sellistele räpi-ja-džässisõpradele, kellele ütleme Clifford Brown ja muu bebop küll meeldib, aga jääb vahepeal liiga rändavaks või kaootiliseks, peaks sobima kenasti.

*Jack White – Lazaretto

Ma ei oska mitte midagi tarka öelda. Jack White nagu Jack White. Ehk teisisõnu klassiga muusika ja hea asi on.

*Little Dragon - Nabuma Rubberband

Mõnus rootsi triphopelektropopalbumtvoijop. Tõsi küll, eelmise albumi „Ritual Union“ ja „Nabuma“ avasingli „Klapp Klapp“ põhjal oleks oodanud võib-olla löövamat kvaliteeti. Siiski moodustavad atmosfäärilised, süngevõitu taustad ja Nagano hääl üheskoos nauditava terviku.

*The Roots - ...And Then You Shoot Your Cousin

The Roots on terve oma karjääri vältel teinud väga häid albumeid, ja neid albumeid on nüüdseks päris palju. 2011. aasta meistriteos „Undun“ lõi samas lati nii kõrgele, et seda omakorda üle trumbata oleks... äärmiselt raske. Kollektiiv näib olevat seda ka ise adunud, kuna kuigi ka „ATYSYC“ on kontseptalbum, on ta raskesti jälgitavam ja, kui võtta arvesse, et vahepeal kuuleb isegi musique concréte’i, võib öelda, et ka mõneti kuulajavaenulik. Iga Black Thought’i värsi kuulmisel tekib tunne, et neid on albumil pisut vähe, kuid siiski on tegu väärt albumiga. Ja loo „Understand“ refrääni põhjal on tore nentida, et olgu ta sünge, aga täiesti emotsioonitu see album ei ole ja isegi süngel plaadil helgib kelmikas sära silmis.

*Theophilus London – Vibes

Albumi nimi on igatahes täpne, kuna vaibipõhine see album on. Ja arvestades, et juhtiv produtsent (kui exec. prod. maakeeli nõnda on) on Kanyeezus Westus I, kantakse selles vallas ka nauditavuse eest hoolt. Paletil seguneb hip-hop, soul ja muuhulgas ka „elektrooniline muusika“ ja „tantsumuusika“, võiks öelda. Informeerivad žanritiitlid, eks!

*Travi$ Scott - Days Before Rodeo

„Owl Pharaoh’ga“ võrreldes on arengut kõvasti. Arvestades, et see peaks olema vaid vahepeatus enne debüütalbumit „Rodeo“, võib loota, et tuleb ka jätku. Nii muusikale kui arengule. Jällegi, lüüriliseks hiiuks ei peaks seda meest ka Beethoven, aga flow ja mitmekülgne, trapist mahedamas võtmes kõladeni ulatuv muusika teevad asja kuulamisväärseks.

30. Pok – Uperkuut

See album on üsna teenimatult valgusvihust eemale jäänud, kuna enne detsembrikuist laviini (laviini Eesti mastaabis) oli see suurema osa ajast tugevaim EHHi plaat aastal 2014.

Kirjutasin ka täispika arvustuse

29. Open Mike Eagle - Dark Comedy

Hellfyre Club on üks huvitavamaid lääneranniku alternatiivräpi tsunfte, mis hetkel tegutsemas. 2014 ilmus plaat veel muuhulgas Milo’l ja Busdriver’il. Eagle’i album on samas nendest vist kõige tugevam. Teemavalik on lai, flow on tihti kõne ja räppimise vahel paiknev, sõnastus on abstraktne ja kõlapilt sellele vastav. Kaasa teeb muuhulgas „30 Rock“ ja „The Eric André Show“ poolest tuntud Hannibal Buress.

28. The War on Drugs - Lost in the Dream

The War on Drugs. Õllereklaamiroki vaieldamatu koorekiht. Nüüd tõsiselt rääkides, siis on tegu väga ilusa albumiga, mis küll kõlab nostalgiliselt, aga ei ole tagurlik ja mis küll on pigem voolab kui on rangesse vormi valatud, kuid ei hõlju suvaliselt ringi. Tore näha, et Kurt Vile soolokarjäärile üleminek on aidanud ka Granducielil oma elementi jõuda.

27. Isaiah Rashad - Cilvia Demo

TDE uue liikme debüütprojekt oli vististi esimene märkimisväärne räpiprojekt, mis sel aastal ilmavalgust nägi. Top Dawg’i in-house produtsentide loomingu õhulist, kosmilist kvaliteeti on tunda, samuti on õhus hetketi džässi, hetketi kõlab idarannikule omaseid jäiseid toone, ja nagu „West Savannah“ pealkiri reedab, ei ole Rashad ka enda päritolu ja sealset muusikat unustanud.

26. Aphex Twin – Syro

Nii kaanekujundus (nagu raamat, mille esikaas on poole kohaga ka sisukorrana tööpostil) kui loopealkirjad (stiilinäide: "fz pseudotimestretch+e+3 [138.85]" ) on, nagu nad on. See võimaldab tähelepanu sajaprotsendiliselt muusikale koondada, mis lõppude lõpuks see kõige tähtsam ju ongi. Eriti arvestades, et tegu on Aphexi esimese albumiga 13 aasta jooksul. Ja see muusika on rahutu, veider ja eklektiline, aga kokkuvõttes mõnus.

25. Vince Staples - Hell Can Wait

Vince Staples on alles päris nooruke, aga tema kaks-jalga-maa-peal tõlgendus asjadest on väga huvitav. Kirjeldatakse LA – eeldatavasti vaesemates regioonides toimuvat – troostitut olustikku, mis võib tükati maapealse põrgu kirjeldust vast väärida küll. Aga siin ei ole mingit melodraamat, vaid asju vaadatakse ratsionaalselt. Staples’il on olemas seda pilku, detaile ja nüansse tabavat pilku, millega loovisiksused võivad korda saata suuri tegusid. Ja tegudest rääkides, ega see EP’gi väike saavutus pole.

24. St. Vincent - St. Vincent

Annie Clark on väga huvitav naine – ilmneb, et kui ta parasjagu lahedat muusikat ei loo või esita, võib teda leida näiteks rainbow kick’e sooritamast. Tõsi küll, suurem osa ajast tegeleb ta vististi muusikaga, mis on igati kiiduväärne. Eponüümsel plaadil olevad lood on tihti sama ekstsentrilised kui nende autorgi, suutes samas olla üsnagi kaasahaaravad. Kogu kompoti paigutaks üldjoontes kuhugi kunstiroki valdkonda. Pintsliga kitarrikeeli tinistada, ajee.

23. Rich Gang - Tha Tour Part 1

Võimalik, et minu jaoks aasta üllatus – Young Thug’i nime ma varemalt hea muusikaga kuidagi seostada osanud ei oleks. Kõlaliselt väga järjepidev projekt, olles eelkõige selline mahe ja koloriitne trapile rajatud muusika, mille pääl kõlab duo sobivalt meloodilis-siirupine flow. Tüüpide vokaalid täiustavad teineteist, muutes asja seega mitmekesisemaks: Rich Homie Quan on pigem mahedam pool, samas kui Thug’i hääl võib ootamatult moonduda ja eri korruste vahet hüpelda. Ja kas ma tõesti kuulen head auto-tune’i kasutust?

22. Todd Terje - It's Album Time

See on üks pentsik album. Ta võib alguses tunduda üsna cheesy olevat, seejärel ilmneb, et ta on seda vägagi, aga heas mõttes. „It’s Album Time“ on vanakoolilikult easy listening asi, mis justkui sobiks 80ndate autoreklaami ja samas ei sobiks ka. Kaasahaaravaks osutus minu jaoks muusika ehe lustlikkus, meloodiad rändavad huvitavalt punktist punkti ja ega mingit suuremat narratiivi tarvis ei ole. Albumi valge vares on David Byrne’i poolt lauldud Robert Palmer’i kaver „Johnny and Mary“.

21. Ariel Pink - pom pom

 „Pom pom“ on suuresti lihtsalt järjekordne päev või retk Ariel Pink’i flamingokarva universumis. „Lihtsalt“ ei viita muidugi lihtsakoelisusele: muusika on sama ekstsentriline ja kompleksne kui varem. Kaleidoskoobisupina kokku segatud erinevate vanemate aegade popmuusikat meenutavad fragmendid, mis tervikuna samas vanaaegselt ei kõla. Eelkõige kannavad seda veidrat eksootilisust ja nostalgiahõngu – mille teket on üldse kummaline mõista, kuna enda lapsepõlv ei 70ndatesse ega 80ndatesse ei ulatu (pseudonostalgia?) – kõikvõimalikud sündikõlad, aga esineb mitmekesist pillivalikut. Shoutout tsirkusbeduiinreggaekosmoserokkfunk brikolaažveidrusele „Dinosaur Carebears“.

20. Pharoahe Monch - PTSD: Post Traumatic Stress Disorder

Vanameistri neljas sooloalbum on jällegi kontseptuaalne. Süžeest hetkel mööda astudes pean nentima, et oma tehnika poolest ei lakka Monch vist kunagi muljet avaldamast – mehe värsid on nagu džässisoolod. Muusika on vana hea boom-bap selles üsna klassikalises mõttes. Albumi tähthetke auhinna ulataks kindlasti „Time2“ värss, kus räppiv tegelaskuju on oma läbielamiste tõttu kokutama hakanud.

19. Marten Kuningas - Praktiline mees

Kuninga teine kauamängiv meenutab oma olemuselt esimest albumit, muutumata tolle koopiaks või korduseks: kümme pala, valik erinevaid kõlasid, peeneid meloodiaid, õrnemaid hetki ja hoogsust ja muud. Laulukirjutajana on ta huvitav ja loob nii mõndagi sümboolset ja salapärast („Nostradamus“ on ilmselt lemmikpala), lisaks huvitavalt ka tänapäeva inimese meelelaadi ja vaimset taaka (pea on täis intellektuaalset tolmu ja valitsemas on, „Sajandi lühis“). Oma riimilembuse tõttu on ta isegi ka pisut „räpilikum“ (see ei ole tegelikult see õige sõna, aga las ta olla) kui suur osa laulikuid, ja enamasti kõlab see huvitavalt. Siivutut tiivutut suitsupääsukest aga siiski maha ei müü.

18. Logic - Under Pressure

Plaadiga tutvudes oli väga meeldiv avastada, et Logic ei ole mingi sihitu Drake-Kendrick-Cole kloon-ristsugutis, vaid artist, kes teab, et tal on oskusi ja samuti teab, mis ta tahab teha, ja viib selle ellu. Sellega pean silmas seda, et sellises post-goodkidmadcity stiilis üles ehitatud albumi „libreto“ on huvitavalt läbi komponeeritud ja ei ole mingeid suvalisi külalisi, kes komplekti ei sobitu. Ka mittesuvalisi külalisi ei ole – standardversiooni 12 lugu sisaldavad vaid tausta ja Logicut.

17. tUnE-yArDs - Nikki Nack

Plaadifirma 4AD ridadesse sobib Tune-Yards hästi. Nii lindilt kui lives kuuldu põhjal tundub vokalist-laulukirjutaja Merrill Garbus väga energiline olevat – aafrikapärast etnomuusikat ja poppi rahutuks ja kirevaks tervikuks sulatav album pakatab erinevatest rütmi- ja vokaalkihtidest. Garbus oli mingil määral seotud näiteks Occupy Oakland liikumisega, mille foonil ei ole üllatav, et albumi tekstilisest poolest leiab omajagu ühiskonnakriitikat.

16. Jarek Kasar - Liiga palju viiuleid

Nimevahetus on siinkõneleja arvates üks targemaid otsuseid üldse, kuna selle plaadiga jõuab lõpule kõiki „Süsteemsüsteemile“ järgnenud albumeid iseloomustav identiteedikriis, kus tekkis tunne, et paar kohustuslikku räpilugu eksisteerisid vaid selleks, et teatud kontingendi nurinat natukenegi talitseda. Selle armastuslaulude kimbu pakkepaberiks on Kasar kokku rullinud kireva lõuendi kosmilisest funk’ist ja muust toredast. Kuigi albumi soeng on seega ühtsam, siis lüüriline trikster ei ole õnneks kadunud ja saame endile muuhulgas meelde tuletatud, et armastuse ohtlik veos võib ümber minna aastaajast ja poodlemiskohaeelistusest sõltumata.

15. Schoolboy Q – Oxymoron

Ei oskagi öelda, kas Q „Habits & Contradictions’i“ latist üle hüppas, aga „Oxymoron“ tõestab, et järjekindlalt kvaliteedi näitamine talle üle jõu ei käi. Huvitav on jälgida, kuidas lääneranniku gängstaräpp on viimastel aegadel uue hingamise omandanud, ja Koolipoiss Kuu mängib selles võtmerolli. Võrreldes eelneva plaadiga on siin tajutav, et Kendricku 2012. aasta triumfi järgi vormiti edasised vallutusplaanid – kindlasti on tegu Q autobiograafiliseima projektiga. Albumi produtsentide ja külaliste nimekiri on kirev ja märkimisväärsel kombel teeb isegi 2 Chainz normaalsel tasemel etteaste.

14. Big K.R.I.T. – Cadillactica

K.R.I.T. on nii palju head muusikat väljastanud, et raske uskudagi, et teatud perspektiivist on see alles tema teine plaat. Debüüdist on see märksa tugevam, mida veidram on see, et midagi jääb siiski kripeldama – võib-olla peitub asi selles, et eelnevate projektidega on latt nii kõrgele tõusnud, et jääd ootama albumit, mis on kümnepallisüsteemis viisteist. Kuid sellest kõrvale vaadates ja muusikasse süvenedes võib öelda, et tegu on siiski vägagi tugeva plaadiga – emsiina on mees virtuoossem ja rohkem iseenda peremees kui kunagi varem, samuti on ta kirjutamine läinud nüansirohkemaks. Esineb nii Lõuna juurtest lähtuvat gruuvi kui ka muud.

13. Genka/Paul Oja - Genka/Paul Oja

Oma esimesel riliisil peale „Oleg Kosjugini lugu“ on Genka tolle teose kriminogeensetest biograafiatest ümber lülitunud pigem Toe Tag’i loomingule omase laiemahaardelise teemavaliku juurde. Genka ise on vana hea Genka – vahepeal tõsine, vahepeal trikster, alati valmis näitama namedroppimise lahedamat külge ja erinevaid keeli kokku painutama, põimima ja sulatama nagu skulptor. Paul Oja taustad on ajaga kaasas käinud ja bass on, bass pigem on. On ka huvitavaid erandeid, nagu pungilikult pull „T.Ä.V.“ ja druiidlokke kandev amokki jooksev (juba nädal aega ühes ajas ühe koha peal jooksev) „Ussisoo“.

12. Azealia Banks - Broke with Expensive Taste

Päris pikaks oli see pajatus juba muutunud. „212“ sai hitiks, asju juhtus, juhtus veel asju, seejärel juhtus asju plaadifirmadega, asju plaadiga seevastu aga ei juhtunud. Kaua ei juhtunud, ja mulle hakkas juba tunduma, et Azealia Banksi juuksed on küll pikad, aga hääl läheb madalamaks ja ta hakkab järjest rohkem Jay Electronica nägu minema. Siis aga (sõna otses mõttes) üleöö ilmus kauaoodatud album ja Azealia Banks on ikkagi vist naine ja Azealia Banks, mitte Jay Electronica. See on tore: plaat on, nagu suur osa tema poolt seni tehtust, selline witch-hop ehk house-mõjutustega hip-hop. Lugusid on erinevaid, ühine on neil see, et Banks räpib hästi ja kõlab hästi. Minu arvates kindlasti hetke parim naisräppar.

11. DVPH - Natuke veel

DVPH uus taies jätkab nende poolt sisse tallatud rajal ja on eesti räpiskenes vast omamoodi nähtus: rahulikku ja tserebraalset, äkki ka mõneti psühhedeelsepoolset kraami palju just ei kuule. „Natuke veel“ on isiklikum ja konkreetsem kui nende esimene album. Külas WST, JOC ja s’Poom.

Kirjutasin ka täispika arvustuse

10. Young Fathers – Dead

Head räppi? Šotimaalt? Üllatav asukoht, aga täpselt nii! „Dead“ on Edinburghi trio debüütalbum, ja väga meeldiv on kuulda midagi nii iseäralikku – siin on nii süngekõlalist elektroonikat, pädevaid (ja sisukaid) värsse kui ka sedalaadi vokaale, mis on maitsekad, aga samas ka potentsiaalselt raadiosõbralikud. Lisaks on siin ruumi, õhku, ehk on osatud asju mingiks kahtlaseks pudruks mitte kokku küpsetada. Kokkuvõttes siis pisut nagu keegi hea sõber, kel on küll ülipõlastav näoilme, aga tegelikult väga muhe sell. Poisid võitsid ka Mercury Prize’i, kus erinevalt Grammydest on heal muusikal täitsa kenad šansid. Väga huvitav leid.

9. Mac DeMarco - Salad Days

DeMarco on kummaline artist – kuuldes jutte tema lavalise käitumise kohta, ootaks teistsugust muusikat, kui seda, mida ta viljeleb. Lühidalt öeldes on tal parajalt pöörased laivid (kuulu kohaselt) ja parajalt veidrad muusikavideod. Vana kuivik, nagu ma olen, eelistan ise muusikat: suhteliselt minimalistliku pillivaliku kiuste leiab Mac oma psühhedeelse varjundiga indie jaoks palju huvitavaid kõlavärve, samuti on tal annet meloodilisuseks. Ja lauludest leiab nii siirust kui peenemaid nüansse.

8. Mick Jenkins - The Water[s]

23-aastane Jenkins, kelle häälematerjal ja tekstid jätavad temast vanema mulje, on siinkõneleja jaoks räpikontekstis kindlasti aasta uustulnuk. Džässilik ja nimele sobivalt voolav, ambientne „The Water[s]“ on suurepärane projekt nii kõrgpunktide („Jazz“, „Dehydration“) poolest kui tervikuna vaadatuna. Muusikas on täpselt õige kogus uut ja vana ja mingit x-faktorit, et olla värske. Chicago igapäevaelu tundub ka suure lombi teisel kaldal üsna sünge; Chicago räpi tulevik tundub aga märksa helgem olevat.

7. Homeboy Sandman – Hallways

Nii enne kui pärast Stones Throw koosseisu astumist on Boy Sand päris produktiivselt muusikat väljastanud. „The Carpenter’i“ erandiga on suurem osa tema räpsidest nii mõnegi kuulaja jaoks pisut liiga eksperimentaalsed olnud. „Hallways“ on aga omamoodi verstapost: eelnevate projektide jooksul katsetatu tundub siin üheks tervikuks kokku sulavat. Lisaks paikneb nii muusika kui lüürika kuldsel keskteel kunstipärasuse ja meeldivuse vahepeal. Leidub nii akustiliste keelpillide saatel värsisepakunsti viljelemist kui ka kogu kremplit klassikalisemas võttes.

6. D'Angelo and the Vanguard - Black Messiah

D’Angelo kolmas album ilmus näiliselt eimillestki 14 aastat peale „Voodoo’d“. Ja seda aega nagu ei olekski möödunud... nimelt on endiselt tunda see orgaaniline vaib, mis toda albumit läbis. Vara on muidugi „Black Messiah’ile“ mingit põhjalikku hinnangut anda, aga huvitav on samas, et erinevalt „Voodoo’st“ ja teistest Soulquarianidega seotud albumitest, mis algul, ja vahel ka pikas perspektiivis jäid mulle kuidagi kaugeks või külmaks, on see album koheselt köitev, catchy, soe. Ilus ja mitmekihiline muusika. Sobib tutvustuseks küll.

5. Shabazz Palaces - Lese Majesty

The Rootsi albumist rääkides sai mainitud eduka albumi järel tekkida võivast loomingulisest probleemist või survest. Käesolev punt kehitas õlgu, juhul, kui kuub rõivastusse kuulus, kohendas selle revääre ja seejärel hüppas tagurpidisaltoga üle ootustelati. Lese Majesty on fantastiline album, ja album selle terviklikus mõttes – see on konstrueeritud süidina, ja sellisena see ka toimib. Otsast otsani läbikuulamine tundub ka päris mitme kuulamiskorra järel tark tegu ja ei ole võimatu, et avastad ka uusi detaile. See, et albumi illustratiivse poolega ühe palee visand kaasneb, tundub üdini mõistlik – see album on nagu palee, kus ornamentika ulatub muljetavaldava detailsuseni, aga suurem struktuur püsib sama kindlalt.

4. Flying Lotus - You're Dead!

FlyLo albumid on kogu aeg olnud ilu ja tiheduse või närvilisuse vahelist ala läbivad. Selle teosega jõuab ta enda stiili isikupäraseima ja täiuslikuima väljenduseni seni – nii meditatiivselt sulnid („Coronus, the Terminator“), rahutud („Turkey Dog Coma“, „Never Catch Me“) kui kõik muu leiab oma koha saalis. Sellel albumil on kõik kuidagi tasakaalus. Midagi muud tahta ei oskakski.

3. Vaiko Eplik – Nõgesed

See võib tunduda – ja see võib ka seda olla – põhjendamata plämana, aga dihhotoomia eri poolte lahutamatus on miski, millest ei tundu pääsu olevat. „Nõgesed“ sobitub sellega. Nõgestest võid saada head teed, aga võid ka kätele kublad saada. „Nõgesed“ on kaunis album, aga selle loominguline allikas ehk lahutus ei kuulu just kaunimate sündmuste hulka, mis inimese teele sattuda võivad. Lüürilise sisu haavat(av)us ja muusika kohati habras, kohati entusiastlikum ilu loovad huvitava kontrasti. Selle teose kohta võiks öelda vast nii mõndagi, kuid kõige paremini toimib ikka selle ise läbi seedimine. Ja see on seda väärt, on, on, on.

2. Freddie Gibbs & Madlib – Piñata

Aasta Gängsteri auhinna neli korda järjest koju viinud Freddie Gibbs otsustas pooledekaadise triumfijada garanteerimiseks end kokku võtta ja mõnd aega kestnud MadGibbsi koostööprojekti valmis teha. Mõeldud, tehtud – Gibbs on juba mitu aastat olnud üks kõige paremaid räppareid puhttehnilisest aspektist – näib, et pole tausta, mille kõrguseni tema värsid küündida ei suudaks. Madlibi produktsioon on selle rakursi alt päris korralik boss battle ja pikema jututa nendin, et see elukas saab nokauteeritud. Gibbs säilitab kõrget taset terve projekti jooksul ja samuti on siinsete lugude hulgas tema isiklikumaid ridasid – mainitud saab tema (korrumpeerunud) politseinikust isa ja loo „Real“ sisu käsitleb tema ja Jeezy konflikti tagamaid.

1. Run the Jewels - Run the Jewels 2

Ma ei usu, et keegi, kes minuga tuttav on, imestusest ohhetaks või ahhetaks nähes, et see plaat on esimesel kohal. Üleüldse on sellest plaadist igal pool juba räägitud nii palju, et midagi uut väga lisada ei ole. Aga kergeks kokkuvõtteks olgu öeldud, et 1) Run the Jewels on Killer Mike ja El-P 2) Nad räpivad väga hästi 3) Nad räpivad sel korral mitte ainult hästi, vaid ka temaatilised värgid on paigas 4) El-P produktsioon on pagana kõva. Ühes eelnevas artiklis võrdlesin nende stiili Zlataniga, nüüd kui sellest duost rääkida, siis võiks tuua esile teise võrdluse: nende koostöö on kui mullune Suarez-Sturridge: vaadake praegust Lolpooli ja märkate, kui väärtuslik ja ainukordne selle duo tõhusus ja kvaliteet oli. Ehk teisisõnu, kes end räpisõbraks peab, peaks vast nautima iga hetke, mil see kooslus tegutseb.

Tommy Cash - Euroz Dollaz Yeniz

Maandudes Eesti muusikamaailma tekitas „Guez Whoz Back“ korralikult laineid ja vastukaja ning hinnanguid äärmusest äärmuseni. Debüütalbum tundub selle laine loomuliku jätkuna ja siin ta nüüd on, kandes nime „Euroz Dollaz Yeniz“.

Arvestades üsna väikest albumile eelnenud lugude arvu oli uudishimul pisut teine element juures, kuna näiteks siinkirjutaja ei olnud isiklikult kindel, mida oodata. Esimene asi, mis ilmneb, on see, et produktsioon, mis oli lööv ka enne, on üldjoontes jätkuvalt terav. Paljud taustad on trap-ilikud ja asetavad põhirõhku süntesaatorikõladele, mis on pigem tumedad ja kurjakuulutavad, kuid on ka tasasemaid – mööndustega cloud-rap’i meenutavaid – hetki. Väga omapäraselt mõjub avapala „Leave Me Alone“, kus kummituslikule taustale lisavad koloriiti puhkpillid, mis kõlavad nagu teisest dimensioonist saabunud fragment mõnest Mussorgski senikuulmata palast. Esineb ka tagasivaateid lähiminevikku – „ProRapSuperstar’i“ taustal kulgeb omas tempos Enya, kes on „Maleva“ Ilge kombel aegade möödudes pisut tämbrit vahetanud, samuti kumab paaril hetkel lõuend ka 90ndate päkapikudisko toonides.

Retrospektiivseid motiive leiab ka sõnadest, aeg-ajalt võib ära tunda tuttavaid nägusid Geto Boys’ist Crazy Town’ini. Cashi lüüriline pool näitab mõnel hetkel arengut, kui omapära lisavad venepärased ad lib’id, võrdlused Dali vuntsidega või näiteks Eesti „Nordic with a Twist“ suunitlust meenutava „with my Nordic blood I’m the god of thunder’iga“. Mõnel teisel aga jääb loo suhteline sisutus siiski kripeldama – justkui räpitaks õnneküpsise sõnumeid ja rõhutakse ekstsentrilisust ekstsentrilisuse pärast.  Sedalaadi ühedimensioonilisuse asemel oleks huvitav kohata rohkem lugusid, mis artisti tausta ja olemuse kohta uusi tahke esitlevad ja kuvavad afiši asemel elavat ja värvikat karakterit – omapärase välimuse ja kõlaga artistilt ootaks ka omapärast lugu.

Flow on mitmekülgne ja üsna nauditav, ulatudes meditatiivsest „Moloko’st“ teatraalsete „ProRapSuperstar’i“ ja „Tokyo Drift’ini“. Tõsi küll, mõeldes sellisele palale nagu „Oldkool“ (mis ka traditsioonilisema räppmuusika austajatele peale läheb) oleks huvitav kuulda tulevikus sarnase stiili edasiarendusi, kus rõhutakse flow tugevusele ja nasaalse tämbri asemel kuuleb ka inimlikumat häält.

Oma kõrghetkedel on plaat isikupärane, kuid Tommy Cashi ümber keerlev vaimustus meenutab hetkel kunagist õhinat raudsest eesriidest üle roninud teksapükste üle: „Oh, täitsa nagu neil seal!“ „Euroz Dollaz Yeniz“ ei tundu olevat täiesti väljakujunenud kursi ja olemusega valuuta, vaid pigem nagu vesimärk: midagi (potentsiaali) on seal kohe päris kindlasti, kuid mida täpselt ja mis mastaabis, jääb hetkel lahendamata mõistatuseks.

Pok - Uperkuut

Kuigi Eesti hiphopimaastik on aasta-aastalt tugevamaks läinud ja praeguseks leidub kvaliteeti ja mitmekülgsust täitsa kvantitatiivselt, on me kodumaa siiski nõnda väike, et iga uue, suures pildis tõsiseltvõetava emsii sirgumine on sama tähtis sündmus kui näiteks loomaaias uue amuuri tiigri kutsikate pesakonna sündimine. Uperkuudiga on selle verstapostini jõudnud ja sellega Eesti  räpihorisondile ilmunud Pärnu värsisepp Pok.

Taustavalik – biitide autoriteks muuhulgas Lauri Täht, Photoindustries ja (albumi kõlapildi loomises kõige teenekam) Sim Kares - lähtub suuresti boom-bap’ist, mille kõla ja tuju varieerub udusest suviseni ja suvisest süngeni ja mujalegi. Siinkirjutaja lemmikuteks on rahutu ja kurjakuulutav ava- ja nimilugu (Lauri Tähe looming) ja kõrvu paitava vibrafonisämpliga „Need õiged“ (autoriks Skips). Esineb ka räpi kõlalisest keskmest irduvat – „Pok, Pok – Kes seal on?“ täidab ruumi astudes selle dubstep’i-hõnguga, samas kui „Staarluuletaja argipäev“ on hoopis omaette tõugu loom, mis demonstreerib žanrialkeemia pahupoolt.

Temaatikast rääkides tunduvad mõned rajad kindlast süžeest kantud olevat, mitmed aga pigem üldist suuna andvale põhimotiivile rajatud vabaassotsiatsioonide jada. Kui kõrv arvukatest kalambuuridest (arvustaja lemmiku eriauhinna saab „Tüliõunad valgeks klaaritud“) taamale seikleb, võib ta sealt avastada ühelt küljelt ühiskonnakriitikat karjalammaste, bürokraatide ja muude aadressil, samuti didaktikat, teisalt aga teadmisjanu kustutamist ja eneseotsinguid soovitavaid viiteid boheemlaslikule vagabundielule. Ehk meeldejäävaim on aga „Need õiged“, mille raames nii nenditakse näost-näkku suhtlemise väärtust massmeediaajastul kui ka jõuab linti Poki kõige reisikirjalikum värss muljetamaks kohtadest, kus albumi tekstiline pool peamiselt sündis.

Üks esimesena silmatorkavaid tunnusjooni Poki stiilist on kaheteraline mõõk (sõltuvalt kuulaja eelistustest), nimelt kohati suisa The Game’lik kalduvus namedrop’imisele, kuigi reeglina üsna teistsuguseid allikaid kasutades (Martin Luther Kingi ja Young Bucki vahetavad välja nt Derrida ja Gaudi). Oma värsid vormistab ta hoolikalt mõõdetud valangutena, kus riimid usinalt teatejooksu jooksevad. Eesti eri nurkadest pärit külalised lisavad plaadile teretulnud vaheldusrikkust, nii J.O.C. ja Chalice refräänidel kui teatraalne Kraff ja voolav, aga rahulik Skips värsside vahendusel. Kaanest kaaneni, üldpildis võetuna on tegu tubli debüütalbumiga, mis võimaldab kuulajal Poki karakterist korralikult aimu saada, aga jätab samas ka arenguruumi ja kaardistamata radu tulevasteks loomingulisteks pööreteks ja rännakuteks.

2013. aasta kokkuvõte

Albumid, mis küll kolmekümne hulka ei mahtunud, aga siiski sümboolse pai väärilised on:

Big K.R.I.T. – King Remembered In Time

Freddie Gibbs - ESGN

John Legend – Love in the Future

Julia Holter – Loud City Song

King Krule – 6 Feet Beneath the Moon

Mac Miller – Watching Movies with the Sound Off

Roc Marciano – The Pimpire Strikes Back

Stalley – Honest Cowboy

The Underachievers – Indigoism

The White Mandingos – The Ghetto Is Tryna Kill Me

Trombone Shorty – Say That to Say This

30. Roy Harper - Man & Myth

„Sümpaatne etteaste vanameistrilt“ oli üks 2013. aastal sagedamini esile kerkinud motiive, nagu tõendavad albumid Nick Cave’ilt, David Bowie’lt, Wayne Shorter’ilt, Paul McCartney’lt ja ilmselt veel mõneltki muult. Roy Harperi album „Man & Myth“ võib neist isegi kõige muljetavaldavam olla, olles samuti ka – Harperi karjäärile iseloomulikult – nendest kõige rohkem radari alt märkamatult läbi lennanud. See on kahetsusväärne, kuna Harper on siin äratuntavalt Harper – folk-rock äratuntavas kuues, aga siiski meeldejäävate meloodiatega kokku õmmeldud. Sisu on mõtlik, tihti nostalgiline, emotsioonikogum üsna laiahaardeline (ühes äärmuses läägevõitu nostalgia, teises mürgisus, enamasti siiski midagi vahepealsest valikust). Kõla on kaunis, unelevale akustilisele kitarrile lisanduvad aeg-ajalt keelpillid, vahepeal ka midagi muud (elektrikitarriga astub läbi Pete Townshend, kuulda on ka saksofoni). Plaadi märkimisväärseim hetk on 15-minutiline „Heaven Is Here“.

29. Homeboy Sandman - Kool Herc: Fertile Crescent/All That I Hold Dear

Kaks projekti panin kokku, kuna 30 on siiski väike number ja need kaks EP-d on ühildatavad – mõlemad kuuluvad Sandmani planeeritud EP-de seeriasse, millest igaühe peaks olema täies mahus produtseerinud erinev produtsent. Nõndaks. Homeboy Sandman on täpselt Stones Throw laadi emcee – ülitehniline ja alati mõtestatud sisule rõhku asetav värsisepp, kel siseriime jätkub piisavalt, et nendega paar talve üle elada, kui need sooja andma juhtuks. Esimene kahest EP-st – „Kool Herc: Fertile Crescent“ on kahest tehniliselt ja kõlaliselt komplekssem – kõlaliselt on tegu džässi-, klassikalise roki-, samba- ja muuhõngulise kompotiga, mis alati soojakõlaline ja mahe. Peterockilikul kombel asub mõne loo alguses või lõpus biidist eraldatud instrumentaallõik, millega produtsent justkui näitaks, mis tal veel plaanis oli. „All That I Hold Dear“ kõlab klassikalisema boom-bap’i moodi ja jahedamalt, aga on samuti pigem ekstsentriline kui hall ja tavapärane. Mõlema projekti vältel laob Sandman salmidesse tähelepanekuid ja lugusid endast ja inimestest enda ümber ehk kokkuvõtvalt elust enesest. Muuhulgas kriibib ta hinge tõsiselt hip-hopiga seotud stereotüüpide paljusus ja lahterdamine, etteheidetest on moodustet vastavalt „Oh, the Horror“ ja „Musician“. Midagi klassikalise räpi ja pädeva lüüriliste oskuste pagasi austajatele.

                                                       28. A$AP Ferg - Trap Lord

Oma debüütalbumiga „Trap Lord“ tõestab Ferg, et A$AP Mob ei olegi võib-olla one-man team. Rocky’st on ta üsna erinev, rohkem ekstsentriline ja mitmekülgne, rakendades mitmeid eritempolisi rütme ja viljeledes pisut ka laulmist. Selge on Bone Thugs-n-Harmony mõju (kes siin ka külalisetteaste teevad, ühel plaadi parimal lool, milleks on „Lord). Taustad on ootuspäraselt kvaliteetsed, esineb nii meloodilist ja siirupihõngulist („Make a Scene“, „Cocaine Castle“) kui ka tooremat trap-i, mis on üllatavalt hea, ilmselt tuleb muljele kasuks tempokate rütmide viljelemine. Loo „Work“ remix on samas ehe näide sellest, mis siis juhtuda võib, kui mingit inspiratsiooni uksest sisse ei astu (French Montana „värss“ võib kuulaja IQ-d ajutiselt langetada). Kõigi eelduste kohaselt on ta alles oma teekonna alguses, kuid A$AP Ferg on ühe sümpaatse ja meeldiva albumiga maha saanud.

27. Yelawolf - Trunk Muzik Returns

Peale seda, kui „Radioactive“ saabus ja nii karakteri kui kvaliteedi osas täielikuks lapitekiks osutus, on Yelawolf maha istunud ja asjade üle korralikult järele mõelnud. Loos „Rhyme Room“, kus löövad kaasa Raekwon ja Killer Mike, vabandab ta otseselt oma faux pas eest ja vannub edaspidi vaid südame poolt dikteeritud rada pidi sammuda. Teemad tulevad tõesti elust enesest – nagu eelnevalt välja toodud, räägib ta oma kogemustest muusikatööstuses, konformismi õnge langemisest ja plaadilepingusaagadest. „Box Chevy“ neljanda osaga saab lisa Yela auto-oodide kogu, „Gangster’i“ pääl mõlgutab ta mõtteid, kuidas tema lapsepõlv on tema väljakujunemist mõjutanud. „Tennessee Love“ on pühendatud tema kihlatule Fefe Dobsonile. Ilmneb ka, et Yelawolf oskab vägagi pädevalt narratiivi valmis vormida; see väljendub eriti loos „Catfish Billy“, mis on justkui reisikiri värsisepa kodukohast ja juurtest – Lõunaosariikide valge töölisklassi ja indiaani päritolu kujundavad vastavalt I ja II värsi, millest esimese toimumispaigaks on porine, pumppüsse täis treileriparkidest ja taluhoonetest ja viskilehalistest autodest koosnev ümbruskond, teine värss aga kasutab eluteekonna jaoks jõe metafoori, milles Yela kanuul oma saatuse teekonnal kulgeb. Tehniliselt on ta järjekindlalt terav ja emotsionaalne, flow on meloodiline, vahepeal poollaulev ja kõnetempost galopi ja raevuka karjumiseni ulatuv. WillPoweri poolt tulev produktsioon arendab edasi eelmiste projektide iseloomu ja nõjatub õhulise atmosfääri loomiseks eelkõige süntesaatorikõladele; huvitavalt mõjub „F.A.S.T. Ride“, kus värsse saadavad vaid trummid. Üle kivide ja kändude on Yelawolf ennast valgenahaliste värsiseppade hulgas isikupärase ja tõsiseltvõetavana kehtestama hakanud, näidates, et paralleelselt habemega on ka tema artistlik visioon vohama hakanud.

26. Mr. Muthafuckin' eXquire – Kismet

„Kismet“ on eXquire’i teine täispikk projekt ja näitab teda suuresti sootuks teises valguses: kuigi mees, keda me näiteks „The Last Huzzah!“ ja „Oh Hail No“ peal kuulsime, pole kuhugi kadunud, on siin fookuses teised asjad. Vastukaaluks eelnevale hoogsusele on „Kismet“ introvertne ja introspektiivne, toimides justkui vaimse märkmikuna, kuhu sisemonoloogi vormis rändab läbisegi ja vaheldumisi kirev assortii (tihti alkoholivines esile kerkivaid) mõtteid ja mälestusi, millest mitmeid võib esitleda binaarsete opositsioonidena: minevik/tulevik, fassaad/sisu, võimsus-uhkus-ülevus/haavatavus-paranoia, vaesus/rikkus ja nii edasi. Enamjaolt räpib eXquire aeglasemalt kui tal varem tavaks on olnud, ent ta flow on sellegipoolest mitmekesine, rääkimata sellest, et sõnakasutus ja kujundid tõstavad teda kenasti üle tänapäeva keskmise. „Kismeti“ kõlaline külg on väga tugev ja kiiduväärselt terviklik algusest lõpuni, evides film noir-ilikku öist ja pisut salapärast karakterit.

25. Drake - Nothing Was the Same

Kanadas on vahel päris külm. Külm ja kalk on ka Toronto kuldne pojake Drake: vähemalt oma kuulajaskonnale tõsise näoga münchausenliku iba ajamine ei ole tema jaoks püüdmatu kõrgus, nagu „Started from the Bottom“ ja ka albumi pealkiri - mis pigem tundub nagu „Pretty Much Everything Was the Same“ olevat - näitavad. Kui eetika kõrvale jätta, on asjalood aga paremad – tõik, et koos Noah „40“ Shebib-iga väljatöötatud kõla juba kolmandat kauamängivat järjest areenil on, on igati kiidetav, kuna unelev, öine – Drake’i rajatud OVO Sound’i logo on ju ikkagi öökull – sobib temaatika ja Drake’i häälega hästi ja mõjub nagu Etihad Stadium hetkel Manchester Cityle. Kui temaatika juba jutuks tuli, siis see on käsitleb endiselt 1) naisi, endisi, praeguseid, tulevasi ja ehk on veel mõni kategooria 2) kuulsuse ja jõukusega kaasnevad probleemid 3) kuulsuse ja jõukusega kaasnevad hüved 4) Drake’i enesekehtestamine ja enesekiitmine 5) enda vigade ja nõrkuste siiras tunnistamine 6) verbaalsed hoiatuslasud anonüümsetele konkurentidele. Arengut oleks võinud olla rohkem, kui oli, aga „NWTS“ parimad palad (eriti „Too Much“) kuuluvad Drake’i parimate hulka ja artist, kes teab, mis talle sobib, ja seda järjekindlalt viljeleb, ei ole sugugi kurb nähtus.

24. Tech N9ne - Something Else

Kuivõrd Tech N9ne’i nimi viitab tema muljetavaldavale räppimistempole, on see iseloomulik ka tema tuuritamis- ja produktiivsushoole. Mitte ainult ei avalda ta palju albumeid, vaid need on ka äärmiselt kogukad ja seeläbi on tema üllitistel kahjuks alati suurem rasvakiht, kui tema kaliibriga artistil tegelikult olema peaks. Sel korral on tal õnnestunud võib-olla paremini kui kunagi varem kaalukausid kvaliteedi suunas kaldu lükata: teemavalik, kõla ja külalisnimekiri on eklektiline ja tasemel. Läbi astuvad muuhulgas Serj Tankian, alati terav Kendrick Lamar ja the Game, kellega koostöös sündinud pala „Priorities“ on justkui filmilinalt (võib-olla midagi Denzel Washingtoniga?) välja hüpanud. Lool „Strange 2013“ teeb Tecca Nina koostööd the Doorsiga, luues uuendatud versiooni nende loost „Strange Days“, mille järgi ka tema plaadifirma Strange Music oma nime saanud on. Kahjuks on ka paar täiesti tarbetut hetke, nagu näiteks „With the BS“ ja Wiz Khalifa ja B.o.B poolt asustatud „See Me“. Kokkuvõttes on tegu siiski muljetavaldava albumiga.

23. Foxygen - We Are the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic

Esimene mõte, mis mul selle plaadi kirjeldamisele mõeldes hetkel tekkis, oli mõte saekaatrisse kukkunud ajamasinast – siin segunevad erinevad fragmendid kõikvõimalikest 1950ndate ja 60ndate muusikapaladest ja –žanritest. Postmodernism extraordinaire -  nii vist võiks öelda küll. Identiteeditu mahaviksimine – nõnda ma sõnada ei tahaks. Kõlapilt loob algselt küsimusi originaalsuse kohta, ent samas näitab see laia teadmisi ja kõikide mõjutuste oskuslik kokkusulatamine, nii et tervik ei kõla hüpliku ja kunstlikuna, nõuab annet, nii et see fragmentaarne kõlapilt muutub kohati žanriks iseeneses, pisut nagu pilt kubistlikus võtmes ei ole sama, mis see pilt korrapärases vormis oleks. „San Fransisco“ on ehk albumi üks tipphetki ja mõjub kõlalise ajakapslina. Minu mõtted ja eneseväljendus on selle plaadi lahtris sobivalt seinast seina, kuid tuleb öelda, et olgu genealoogia ükskõik kui hägune, „We Are the 21st Century Ambassadors of Peace & Magic’u“ näol on tegu väga nauditava albumiga, eriti 60ndate austajatele.

22. Black Milk - No Poison No Paradise

Järjekindlus on omadussõna, mis Black Milk’i tegevusi ehedalt kirjeldab. Tema viimased soolalbumid „Tronic“ ja „Album of the Year“, samuti kolmepealise supergrupi Random Axe samanimelise albumi kohta on siinkõnelejal öelda valdavalt vaid head; „No Poison No Paradise“ jätkab seda jada. Värsisepana on Milk järk-järgult arenenud ja siin demonstreerib seda peenelt kootud riimide võrgustik. Terviklik narratiiv on albumil samas mõnevõrra hägune, kuid selle foonil võib nentida, et teemavalik ongi pisut liiga lai, et seda concept album’iks taandada, pigem on tegu teosega, mis võtab kokku elu-olu Detroit’is. Esineb tõuse, esineb mõõne, süžee laveerib peategelase erinevate eluetappide ja varieeruva eduga ettevõtmiste vahel. Produktsioon on siiski albumi peamine külgetõmbenumber. Nagu alati, on trummid tasemel, ent kogu tervik on töine, erinevatest nüanssidest kihav, ja mitmekülgne: koorikõla poolt juhitud „Sunday’s Best“ on vast ilusaim hetk albumil, samas kui „Codes and Cab Fare“ on ülimal minimalistlik, kasutades atmosfääri loomiseks vaid rahutut kontrabassi ja elektriorelit. „No Poison No Paradise“ on tükati robotlik, ent orgaaniline, mitmekihiline, ent elemendid sobituvad viperusteta kokku. Uusim saadetis Black Milk’i meiereist on igatahes värske.

21. Arctic Monkeys – AM

Sheffieldi kvarteti neljas album, mille nimi sisaldab nende initsiaale, justkui sümboliseerib kollektiivi, kes on „ennast leidnud“ või „endaks saanud“, kuna albumist õhkub täies ulatuses enesekindlust ja eneseteadvust – mitte ühtegi sammu ei saada kõhklus või enesekindlus järgmise suhtes. Üles on ehitatud tihe, kõiki aspekte harmooniliselt hõlmav gruuv, kuhu ka vokalist Alex Turneri sõnarohked read mängulise lihtsusega lülituvad. Turneri sõnad käsitlevad armastust kõikvõimalikest aspektidest, bändi rifid ja rütmid – väidetavalt on kõlapilti mõjutanud hip-hop, ent Motown ja glam kergitavad ennast vast kõigepealt esile; rütm on vahel galopeeriv, enamasti kõndiv, kõndiv jamesbondilikult kõnnin-stiilselt-plahvatusest-eemale-tagasi-vaatamata-ja-soeng-jääb-šrapnellidest-puutumata mõttes - on võrdväärselt kütkestavad, doo-wop’ilikest refräänidest rääkimata. Yorkshire’i dialekt ja omapärased metafoorid ning kujundid lisanduvad eelmainitule ja aitavad moodustada albumit, mis eirab tarvidust millegi „sügavaga“ tegelda ja keskendub kaunile muusikale, mis, nagu „Mad Sounds“ seda kajastab, on aeg-ajalt suurim väärtus iseeneses.

20. Pusha T - My Name Is My Name

Kuigi „Fear of God II: Let Us Pray“ koosneb 12 loost ja vältab üle 40 minuti, loetakse „My Name Is My Name’i“ Pusha T debüütsooloalbumiks. See on sobilik, kuna kui „Let Us Pray“ näitas veel oma kõla otsivat artisti, kes nii hea kui kesisema peale sattus; siin on tulnud appi Kanye West, kelle visioon on plaadile eelnevast oluliselt terviklikuma kõlapildi toonud. Produktsioon, autoriteks muuhulgas West, Pharrell, Don Cannon ja muud, on reeglina tume ja vähem-on-rohkem stiilis minimalistlik. Push on endiselt sama isik, kes ka „Hell Hath No Fury“ peal kuulda oli – aeglase, enesekindla flow-ga edastatud eneseupitusriimid ja kokapajatused, nii glamuur kui allakäigujärgne rottidest kubisev osmik, kus end varjatakse, teevad visiidi. Tema teravmeelsus ja punchline’i-lembus on säilinud: bambuselõhnaline „Numbers on the Boards“ on toores, refräänitu ja räpisõbrale ülimalt nauditav. Külalised on valdavalt hästi valitud: Kendrick Lamar laob endale omaselt letti ühe albumi parima värsi, Rick Ross on lõpuks leidnud konteksti, kuhu ta natukenegi sobitub, ja isegi Chris Brown’i panus osutub šokeerival kombel ülespoole osutava pöidlažesti vääriliseks. Eranditeks on Kevin Cossomi nigel refrään ja külalisetteasted 2 Chainzilt ja Big Seanilt – ma ei tea, miks ükski oma loomingu kvaliteedist hooliv indiviid neid kahte stuudiosse laskma peaks. Viimasest lausest hoolimata saab öelda, et kaanekujundusel esinevad põhjusega selged mustad ja valged toonid, mitte minisugune vahepealne soga – Pusha on laboris koostise täiustamise ja lihvimisega vaeva näinud.

19. Chance the Rapper - Acid Rap

Chicago on olnud juba pikka aega koht, kust võrsub iga natukese aja tagant üks tõeliselt märkimisväärne värsisepp:märkimisväärseimalt  Common, Kanye West, Lupe Fiasco... ja järgmise koha jaoks on Chance the Rapper tugev nominent. Chance on joviaalne ja väga eklektiline, evides stiili, kus räppimine – seejuures meloodiline ja nõtke, vaheldudes lonkivast tempot paari hetkega aaronlennonliku väleduseni –, laulmine ja ad-lib’id sulanduvad kokku üheks energiast pakatavaks tervikuks. Tema eeskujude nimekiri on ilmselt arvukas, aga sarnasusi võib täheldada vast OutKastiga, oma parimate päevade Lil’ Wayne’ga ja muidugi ka Kanye Westiga: „Good Ass Intro“ arvukas külalisvokalistide nimekiri ja puhkpillifanfaar meenutab teatud moel „All of the Lights’i“ ja tuleb märkida, et „My Beautiful Dark Twisted Fantasy“ kandis ju algselt hüpoteetilist nime „Good Ass Job“. Nii see lugu kui näiteks „Juice“ räägivad tema teekonnast tunnustuse ja eneseteostuseni ja seda ilma mõru alatoonita, mis räpis enamasti seda saadab (teadagi, selline „säh, teie kiuste saavutasin kõike seda, raisk“ stiilis suhtumine); ka muud palad näitavad, kuidas ta suudab säilitada oma entusiastlikkust ja värvikust ka süngemateemaliste lugude puhul, nagu seda on „Pusha Man/Paranoia“ ja mõtlik „Acid Rain“. Albumi nimi kajastub nii lillelises-psühhedeeliahõngulises kõlas kui selles, et LSD ja muud sõbrad saavad siin tihti mainitud. Produktsioon on (Chicagole sobilikult) džässilik-soulilik, nagu öeldud, psühhedeelne ja mahlane, palju panustavad sellesse elektriorel, puhkpillid ja klaver. „Chain Smoker’is“ sõnab Chance, kuidas tema muusika ja selle kvaliteetsus talle korda läheb, ja see peegeldub ka kõlas: Chance on üks värvikamaid ja muusikaliselt kirevamaid emcee-sid, kes viimasel ajal esile kerkinud.

18. Daft Punk - Random Access Memories

Teades, kuivõrd tuntud Daft Punk on, ja et võrdväärselt laia levikuga jutuvada on ka selle plaadi ilmumist saatnud, ei oskagi ma mitte midagi värsket ega rabavat sissejuhatuseks öelda. DP on oma kõla drastiliselt muutnud ja robotid on nüüd laetud 70ndate ja 80ndate elektriga. See kallikõlaline teos rõhub stiilile, ent samas võetakse ka riske: suurtes kogustes leiduv pompöössus ja kitš pööratakse enda kasuks täpselt nii nagu pudelil on võimalik kork nii üle vindi keerata, et kork jälle lahti on. Kasuks tuleb kindlasti see, et muusikast hoolitakse: live-instrumentidega loodud helid on kaunikõlalised, albumi märkimisväärseimad palad on kolossaalne „Touch“, samanimelisele mehele tema enda jutustuse saatel sobivalt austust avaldav „Giorgio by Moroder“ ja müstiline „Motherboard“. Nile Rodgers’i panus aitab diskole hinge sisse puhuda – esimest korda kahte Pharrelli kaasavat lugu kuulates tundus siinkõnelejale olukord kuidagi chic-ilik, pilk albumil kaasategijate nimekirja tekitas selle näol ühe korraliku „ahaa!“-momendi. Retro poole pöörates läks Daft Punk riskile välja ja tulemuse põhjal võib öelda, et ju siis they got lucky.

17. Flatbush ZOMBiES – BetterOffDEAD

Flatbush ZOMBiES kuulub rühmitusse Beast Coast. Kuivõrd kõikide BC liikmete ühine nimetaja on idarannik, ka Beat Coastiks võidaks end nimetada (produktsioon on kõigil, eriti A$AP Mob’il, oivaline) ja mööndustega võib nõustuda ka Best Coasti sildiga (kuna siin on vaieldavalt Best (of the contemporary East) Coast või lihtsalt kuna East > West), ent nimisõna Beast vääriliseks teeb selle kollektiivi vaieldamatult just Zombies. Trio on nooruslikult deviantne ja hetketi ühiskonnakriitiline, nende raevukas, kirglik ja tehniline stiil asetab nad selgelt 90ndate New Yorki põlvnemisliini. Grupi suhtumise muusikasse võtab ehedaimalt kokku järgnev Meechy tsitaat loost „Regular and Complex“: „If rap was illegal you bitch nigga wouldn’t even write a bar/Shit, I’d probably be behind  bars“. Kõlaline pool on postregionaalne ja mitmekülgne, laenates võrdselt palju nii boom bap’ist kui trap’ist ja ulatudes psühhedeelsest kontsentreeritult raevukani. Üks selle aasta parimaid mixtape’sid.

16. Boards of Canada - Tomorrow's Harvest

Boards of Canada esimene kauamängiv viimase kaheksa aasta jooksul, „Tomorrow’s Harvest“, on nagu keegi, keda sa üle mitme-mitme aasta näed ja tal võib olla sama välimus riietusest soenguni, sama hääletämber ja nii edasi, ent silmavaates ja isikus on midagi, mis lihtsalt ei ole sama. Antud kontekstis on muutunud element see, et kuigi kõlapilt on BoC eelnevatele üllitistele sarnaselt atmosääriline ja ilus, on siit kadunud mingisugune rahulik lapsemeelsus ja kõla on nüüd kurjakuulutavam. Seda efekti ainult süvendavad nii pealkirjad – stiilinäideteks võib tuua „Reach for the Dead“, „Cold Earth“, „Sick Times“ ja „Come to Dust“ -, albumi kaanekujundus, mis on küll heledates toonides, aga kuidagi elutu, ja ka albumi pealkiri, mis justkui annab mõista, et tegu ei ole parima viljaga, mis olla võiks; samuti tundub kuidagi iseenesestmõistetav, et külvaja rollis on olnud inimkond. Paljud lood ei oleks eraldiseisvana silmapaistvad, aga album näib olema mõeldud tervikuna tajumiseks, kuna „Tomorrow’s Harvest“ on teosena rohkem kui pelgalt oma osade summa.

15. Ka - The Night's Gambit

Nagu tema kamraad Roc Marciano, on ka Ka üks kõrvaklapiräpi don Quijotesid, kes panustab, et elus hoida detailirohket, peenelt kokku põimitud muusikat. Kõlaliselt on album peaaegu juba ambient-valdkonda langev, kuna taustad on palju kõikjalolevamad ja hõljuvamad kui räpimaailmas tavaks. „The Night’s Gambit“ on filmilik, mitte odav action vaid detailne ja mitmekihiline – ei tundu juhuslikuna, et siin esineb ka sämpel sarjast „The Wire“. Ka kui jutustaja  rullib lahti narratiive kuritegelikust elust, kus ellujäämine nõuab halastamatust, esineb palju metafoore, sõnamänge ja nüansirohkeid kirjeldusi, segunenud on religioosne temaatika ja süngem maailm. Pealkirjas esinev malemetafoor väljendub nii tegelase käitumismaneeris kui Ka lüürilises stiilis – iga käik sünnib kaalutletult ja hoolika planeerimise tulemusena, nõnda et pseudonüüm Anatoli Ka ei oleks sugugi sobimatu. Selge on Ka kiindumus hip-hop’i, mida ta ka väljendab („if this ain’t meant for me, nothing is“); viimane pala, nimega „Off the Record“ põimib tekstiks suure hulga erinevaid räpialbumeid, demonstreerides selle žanri mitmekesisust ja seda, kuidas heal kunstil on kalduvus samaväärset sünnitada.

14. Darkside – Psychic

Darkside, Nicolas Jaarist ja Dave Harringtonist koosnev duo, loob üpris müstilist muusikat. Kollaboratsiooni nime poolt tekitatud vihje Pink Floydile ei tundu juhuslik, kuna briti progehiidude kosmilised kõlad oleksid siin justkui oma lähtepunktist teises, vähem struktureeritud suunas viidud. Sarnaselt Floydile demonstreerib Jaar oma annet pikkade, aeglaselt pulseerivate rütmidega ja sama aeglaselt, ent järjekindlalt arenevate kompositsioonide loomisel, mille parim näide on avapala, „Golden Arrow“. Alguspunktist hakkab tasane kulgemine, vahepeal jõuab teekond ka mõne crescendoni, misjärel kompositsioon jälle teist nägu tegemata jätkab, aeg-ajalt suubuvad kõlapilti mõned kajad ja meloodiad, seejärel jälle sama sujuvalt kadudes. Õhulisse, nüansirohkesse tervikusse sobituvad orgaaniliselt ka kitarr ja Jaari hääl. Neljandal palal paiknev fraas „paper trails on a mountain“ loob albumi kohta huvitava pildi: „Psychic“ on teos, kus suur ja väike, võimas ja habras, ühinevad üheks kauniks tervikuks.

13. Bilal - A Love Surreal

Neo soul’i hiid Bilal hindab kvaliteeti üle kvantiteedi: kui mitte arvestada ametlikult väljastamata jäänud albumit „Love for Sale“, siis on „A Love Surreal“ tema kolmas kauamängiv. Võrreldes eelmise albumiga, 2010. aastal ilmavalgust näinud „Airtight’s Revenge’iga“ on sisu pisut vähem tõsine ja raske – nagu pealkirigi viitab, on tegu sisuliselt vaid armastuslauludega. „A Love Surreal“ on inspireeritud Salvador Dali loomingust ja kuigi see mõju näib olevat pigem abstraktne kui selgelt tajutav, õhkub teosest sellegipoolest omapärast, südamega loodud kunsti aurat. Kõlapilt on paletile värve varunud nii klassikalise R&B, džässi, psühhedeelia kui funk-i valdkonnast; lüüriliselt saavad kaetud erinevad armastuse aspektid, eri variatsioone rõhutab oskuslikult ka Bilali hääl, varieerudes sensuaalsest „Back to Love’il“ saabuva kaotusevaluga seostuva ahastuseni „Slipping Away“ pääl. Läbi astub klahvpillimängija Robert Glasper, kes võluvale „Butterfly’le“ oma pitseri lisab. „A Love Surreal“ on suurepärane, nüansirohke neo soul.

12. Earl Sweatshirt – Doris

Earl on Frank Oceani järel teine Odd Future’i – lõbu pärast võib ju üritada ka akronüümi OFWGKTA välja hääldada – liige, kes loomingulise küpsuseni otsustava sammu astub, olles seejuures mõnevõrra irooniliselt rühma tuumiku noorim liige (käesoleva albumi ilmumise ajal on ta 19). Tõepoolest, noorus on tema senise loo keskne motiiv: aastal 2010 kerkis eponüümse mixtape’ga esile vulgaarne, mängleva kergusega siseriimiahelaid kokku lükkiv wunderkind, kes peatselt areenilt kadus ja muutus omamoodi Waldo’ks, kellest jälgegi järgi polnud. Seejärel hakkasid levima kuulujutud pagendusest internaatkooli Samoal ja hüüdlause „Free Earl“; sama ootamatult, kui ta kadus, kerkis ta 2012. aastal jälle udust esile. Debüütplaat „Doris“ on suur samm edasi: Earl lahkab isiklikumaid teemasid, ent ei ole täielikult minetanud ka möödunud aegade toorust ja muidugi on endiselt kohal teravad riimimisoskused. Mis puutub kõlalisse poolde, siis on plaat mässitud monotoonsesse ja udusesse atmosfääri, mis lähemal uurimisel osutub oskuslikult loodud tervikuks. Rabavaim instrumentaal kuulub kummituslikule „Hoarse’ile“, mille jaoks siinkõneleja sobivat epiteeti hetkel ei leia ja otsustab kompromissi näol mittemidagiütleva ent kiitva „fantastilise“ kasuks. Üllatusi on plaadil veelgi: üks nauditavamaid värsse tuleb OF isiklikult croonerilt Frank Oceanilt. Hämmastav mõelda, et selle albumi autor on alles 19.

11. Janelle Monáe - The Electric Lady

Cindy Mayweatheri – nõnda on Janelle Monáe Metropolise-saaga peategelase nimi – seiklused jätkuvad neljanda ja viienda süidiga, millel nimeks „The Electric Lady“. Lady on pealkirjas väga sobilik, kuna Janelle on daamilikum kui kunagi varem: „Dance Apocalyptic“ video oli vähemalt siinkõnelejale esimene teadaolev kord, kus teda lahtiste juustega nähtud. Üleüldiselt esineb albumis sel korral midagi rohkem eneseteadlikku naiselikkust (või diivalikkust? Terminoloogia jääb hetkel mul natuke häguseks), mis viib nauditavate tulemusteni, näiteks duett Migueliga, mil nimeks „PrimeTime“, on tugev kandidaat aasta kaunima dueti tiitlile. Mis puutub saagasse endasse, siis tunnen ma ennast pisut nagu Anton Bruckner, kes „Nibelungi sõrmuse“ esietenduse järel Wagnerilt küsinud olevat, et „tore oli, aga miks nad seal lõpus selle naise ära põletasid?“ Sellesse storyline’i lihtsalt on raske süveneda, kuigi viga võib vabalt olla ka siinkõnelejas ja 21. sajandile omastes keskendumishäiretes. Mis puutub muusikasse, siis on kõla pisut konventsionaalsem kui „The ArchAndroid“ oli, aga endiselt vägevalt mitmekülgne: eelmainitud „PrimeTime“ on quiet storm, esineb toorest funk’i, Prince’iga koos loodud „Givin Em What They Want“ on suitsune psühhedeelne funk. Lisaks on Janelle hakanud viljelema tempokaid räpivärsse (näiteks lugude „Q.U.E.E.N.“ ja „Ghetto Woman“ peal), mis asetavad teda teele saama André 3000 naisekvivalendiks. Jään pingsalt järgmist episoodi ootama.

10. Kanye West – Yeezus

Kanye on põhjalikult vaeva näinud näitamaks, et stagnatsioon talle ei meeldi. Iga järjekordse sammuga astus ta „The College Dropout’ist“ järjest kaugemale, kuni oma „Dark Fantasy’ga“ pompöössuse Olümpose ületas. Järgmine samm? Korruta senine summa -1-ga: „Yeezus“ on rõhutatult robustne ja minimalistlik. Avapalas „On Sight“ õrritab ta kuulajat, sähvates hetkeks vana Kanyet justkui rõhutamaks, et teda enam ei leidu. Albumi jooksul suudab ta iseendale vastu rääkida ja ka muudmoodi ebameeldivalt mõjuda, fraas „soon as they like you make ’em unlike you“ „I Am a God’is“ näitab, et ta teab, mis ta teeb, ja teeb seda äärmise pühendumusega. Hämmastav on see, et kuigi plaadi vältel leian ma end paaris kohas mitte just heakskiitvaid grimasse tegemas, siis tervikuna on „Yeezus“ siiski nauditav! Juhtrolli mängib selles ilmselt energia, mille poolest on tegu fantastilise teosega. Plaat on muidugi paras enigma, mida on kergem kas armastada või vihata kui sellesse suhtelise ükskõiksusega suhtuda, kuid see ongi üks Kanye võlusid: ei ole võimalik selgeks teha, kas ta parodeerib iseennast, teeb kõike siiralt, või on karamazovlikult iseenda trikkide õnge läinud ja maski tõeliseks näoks pidama hakanud? Või kõik need juhtumid korraga? Või midagi muud? Või mitte midagi? Või on kõige taga tõik, et ta sarvesaiad ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale?

09. Vampire Weekend - Modern Vampires of the City

 „Modern Vampires of the City“ on Vampire Weekendi kolmas album. See on ühe kollektiivi (ja selle liikmete jaoks) piisavalt pikk aeg, et järjest küpsemaks võrsuda ja elu erinevaid tahke näha. „MVOTC“ on album, mille üks läbivaid teemasid seostub vananemisega ja lapsepõlve saladuslikust ja turvatunnet loovast illusioonidepuntrast lahkumisega. Selle tulemuseks on jalgealuse teekatte järkjärguline muutumine hõredaks ja pragunevaks jääks, mis tõstatab hulga eksistentsialistlikke küsimusi, teeb piinlikult selgeks selle, kui kiiresti aeg liigub, ja muud. Vokalist Ezra Koenig kasutab palju aega usuliste teemade üle mõtisklemiseks. Samas ei ole Koenigi tekstid üheselt mõistetavad, vaid mitmetasandilised, vahel novellilikud värsid, mis võimaldava mitmeid tõlgendamisviise. Sisuga huvitavalt kontrastne on albumi kõla, mis on – suurimaks erandiks on ehk kauni-ent-sünge koorihäält kasutav „Hudson“ – enesekindel ja tempokas indie-pop, mida vahepeal vürtsi lisamiseks rikastavad nii klavessiin kui keelpillid. Rõõmutu vastusteotsimise kiuste edastab eesriide langetamist saatev „Young Lion“ mantraliku soovitusega võtta rahulikult aeg maha ja järgmine samm hoolikalt, tormakate liigutusteta planeerida. Ja miks mitte teha seda näiteks „Step’i“ saatel?

08. Thundercat – Apocalypse

Nagu Jaani Seegi kirik Tallinna kesklinna kõrghoonetemeres ja „Narziss ja Goldmund“ Hermann Hesse bibliograafias ehedalt näitavad, jääb suurte asjade ja inimeste varju tihti teisi samavõrd väärtuslikke ja andekaid. Sama lugu on ka Flying Lotuse lähikondlase, bassivirtuoosi Thundercat’iga, kes on viimasel ajal end artistina täies mahus realiseerima hakanud. „Apocalypse“ on tõsiselt mitmekülgne album: see algab kosmilise „Tenfold-iga“, järgnevad kaasahaarav singel „Heartbreaks + Setbacks“, vabadžässilik „Lotus and the Jondy“ ja mänguline ja funky „Oh Sheit It’s X“. FlyLo loominguga esineb ka ilmselgelt sarnasusi (nagu näiteks glitchy ja öine „The Life Aquatic“, mis on ilmselt seotud tõigaga, et tema on albumi produtsent. Albumi lõpupala on kaunis järelhüüd varalahkunud Austin Peraltale. Loodetavasti kogub Thundercat’i nimi üha rohkem tuntust ja tunnustust, pole kahtlust, et ta väärib seda.

07. Run the Jewels - Run the Jewels

„R.A.P. Music“, Killer Mike’i 2012. aasta meistriteos, oli produtseeritud El-P poolt. Too album näitas, kuidas tegu on suurepäraselt kokku sobiva meeskonnaga, kuna regionaalsed erinevused kaalus üles mõlemale omane jõulisus, pühendumus ja kompromissitu suhtumine oma loomingusse, mille summaks on üks äärmiselt vägev high-five. Mõeldud-tehtud – moodustati duo nimega Run the Jewels, mis on nimetatud ühe LL Cool J tsitaadi järgi. Viide tollele ei ole sugugi kohatu – RTJ samanimeline debüütprojekt suhestub räpi lätetega sel moel, et siin ei ole fookuses mingisugused sotsiaalsed teemad või mis tahes muu kontseptsioon – siin istub troonil Muusika ja ei keegi muu. Terve plaadi vältel esineb siin toores enesekehtestus, miski, millele sai rajatud algselt näiteks Rakim’i karjäär – räpitakse sellest, kuivõrd hästi räpitakse (ja eks ka oma võimsusest üleüldse), ja räpitaksegi hästi! El-P taustad on sama kompromissitud, radioaktiivsed dissonantsilaigud, mis justkui iiri make-up kaasnevad verbaalsetele vasak- ja paremsirgetele. Kvaliteetsest hip-hop’ist lugu pidavale kuulajale on kaks tšempionit toitva eine valmis küpsetanud – „Run the Jewels“ on aasta kõige räpim räpialbum. Ükskõik mis žanris.

06. Wardruna - Runaljod – Yggdrasil

Kui juba esimene Wardruna album („Runaljod – gap var Ginnunga“) oli unikaalne kogemus, siis on Gaahl ja sõbrad ületanud ootusi ja suutnud ühe sammu kaugemale astuda. Esimese albumi müstilisest põhjala udust, vihmast ja lõkkepragina ääres loitsimisest on saanud miskit peenelt nikerdatud drakkari sarnast ehk oopustele on lisandunud struktuur, misläbi toimivad palad nüüd põhjalikult läbitöötatud kompositsioonidena, ja rikkalikum hulk tämbreid kui eelnevalt. Sõnad on norra, vanapõhja ja muinaspõhja keeltes, millest ühtki ma kahjuks ei oska, seega lüürilise poole lahkamine osutub siinkõnelejale vallutamatuks kantsiks. Kõlaliselt on aga tegu sarnaseima asjaga autentsele viikingimuusikale, mis on... kaunis. Eriti ilmekalt võtab selle kokku albumi lõputriloogia „Solringen“ – „Sowelu“ – „Helvegen“. „Yggdrasil“ ei ole kindlasti igaühe tass teed, kuid ambient-hõngulise põhjala folgi austajatele peaks ta ideaalselt sobima.

05. A$AP Rocky - Long.Live.A$AP

Peale seda kui A$AP Rocky kaardile tekkis ja 1) väljastas tugeva LiveLoveA$APi 2) tema plaadilepingu väärtus meediasse lekkis, on ootused päris kõrged olnud. Siinkõneleja ei oleks igatahes oodanud, et ta nendeni küündib. Kuid omal moel teeb Rocky just seda – ta säilitab esimese projektiga loodud vundamenti, aga lihvib projekti, arendades nii kõla kui lüürilist poolt. Rocky on endiselt parem räppar kui emcee, aga palad nagu „Phoenix“ ja „Suddenly“ näitavad, et ka temale ei ole püüdmatu kõrgus pisut lüürilist sügavust arendada. Produktsiooni poolest on „Long.Live.A$AP“ meisterlik: see on verstapost postregionaalse räppmuusika jaoks, kus segunevad kõlad erinevatest osariikidest ja erinevatest ajastutest (kuigi selle nähtuse uudsuses võib vaielda, kuna näiteks Los Angelese kuulsa G-Funk’i esimeseks viljelejaks hip-hop’is võib pidada EPMD loomingut aastal 1988, mil Dr. Dre ja tema lähikondlased veel märksa toorema kõla kütkeis olid). Unarusse ei jää ka Rocky kodukant: „1 Train“ on fantastiline austusavaldus nn. posse cut’i traditsioonile, lool astub üles assortii tänapäeva koorekihist, esindatud on nii ida- kui läänerannik ja lõuna. Tegu on väga nauditava albumiga ja kuigi Rocky loomingut ei tule pidada mõttevaeseks, on tegu ühe aasta parimakõlalise albumiga, esteetika triumfiga sisu üle.

04. James Blake – Overgrown

James Blake on kaasaegset tõugu singer-songwriter, kes folkroki pastoraalsed unelmad ja akustilise kitarri elektroonilise muusika unelevate sfääride ja sellega kaasneva aparatuuri vastu vahetanud.  Albumil esinevad järjekindlalt üksinduse, kahtluste, kaotatud kiindumuse motiivid. Blake’i iseäralik hääl peegeldab selles emotsioonis leiduvat haprust ja haavatavust suurepäraselt. Samuti on tema stiil suhteliselt lakooniline, igas loos esineb vaid paar erinevat fraasi, millest mõni jääb mantralikult korduma, jättes nõnda palju ruumi tõlgendamisele; RZA külalisvärsis on näiliselt sama palju sõnu kui ülejäänud albumil kokku! Kvantiteet ei ole muidugi kvaliteediga võrdeline, ja sõnad maalivad huvitavaid pilte, näiteks viited vihmale või tähistaevale annavad ilmekalt edasi albumi hõngu. Mõiste ’täht’ ei esine plaadil vaid taevalaotuse kontekstis – nimilool väljendab Blake tahet hoiduda superstaaride leegioniga liitumast ja pigem liikuda omas tempos omal trajektooril, seega tahet toimida pigem planeedi kui tähena.  Kõlaliselt on album hõrk segu peamiselt dubstepi ja R&B elementidest, „Digital Lion“ ja „Voyeur“ on ehedad näited muutlikkusest, kus vaikne sulnis algus muutub aegamööda tihedamaks helidekeeriseks ja jälle tagasi. Vaikus on üks võimsaimaid  helisid, ja Blake oskab seda kasutada.

03.   Kurt Vile - Wakin on a Pretty Daze

Meie rahututes aegades mõjub Kurt Vile väga teretulnud võõrana, kuna temast ei õhku mingit rahutust. Kui bussipeatusesse kõndimiseks kulub kaks tundi, võtku. Kui üks riff tahab kesta orienteeruvalt 9 minutit ja mõned sekundid pealegi, siis olgu nii. Kuivõrd suhtumine on rahulik, on ka kõla kaunis – Vile’i kitarr ja unelev, meditatiivne hääl loob vaimusilma pildi sulnist ja kuldsel, pisut punakal toonil päiksepaistelisest olesklemisest kusagil California rannikul (sobib ka mõni muu ülimat kergust kajastav pilt tõlgendaja valikul). Helikooslusesse lisandub ka muid instrumente, muidugi mõista, ent juhtrolli haaravad vokaal ja kitarr. Achilleuse kanda albumil ei ole – kaunis on ta otsast lõpuni, märkimisväärsed on muuhulgas kaunid „Never Run Away“ ja „Girl Called Alex“, samuti aasta parim öökulli-impression, „Shame Chamber“. Kui keegi soovib aja voolu hetkeks või paariks enda suva järgi aeglustada, siis „Wakin on a Pretty Daze“ on väga hea teekaaslane.

   

02.   Arcade Fire – Reflektor

Edul on kõrge hind ja Arcade Fire senine tähelend on nende õlule äärmiselt kõrgeid ootusi ladunud. Grammyvõidule järgneva neljanda albumi jaoks on punt oma inspiratsiooniallika sel korral Põhja-Ameerika suburbanitest üle Kariibi mere Haitile nihutanud, retke teeb nendega kaasa James „LCD Soundsystem“ Murphy. Temaatika on mitmekülgne ja kuigi kõikehõlmavat narratiivi pole, siis paar keskset elementi saab välja tuua. Nimelt: Kierkegaardi mõjutustest tuleneb albumi pealkiri ja ka lugude teemad käsitlevad tihti sellega haakuvaid asju nagu kommunikatsiooniprobleemid, sotsiaalsed maskid, ühiskondlik isoleeritus, silmakirjalikkus jne. Kontrast Haitiga, kus,nagu „Here Comes the Night Time“ näitab, õhtuti elektritki olla ei pruugi, tugevdab seda efekti. Kariibide mõju väljendub peamiselt muusikas, esmalt otseste stilistiliste mõjutuste näol, nagu eelmainitud loos ja „Flashbulb Eyes-is“, aga ka üldisemalt, nimelt on bändi muusika kuidagi elulisem ja pingevabam kui kunagi varem (kuigi nende looming on ka eelnevalt suurepärane olnud). Kõla on võrratu ja iga uus meloodia, uus käik, tempomuutus jne – nagu „Normal Person-i“ raevukas kitarririff, nimiloos esinev saksofonisoolo, naisvokaal, mis „You Already Know-ile“ taevaliku dimensiooni lisab – teeb kuulamiskogemusest ühe esteetilise karussellisõidu.

01.   Danny Brown – Old

Detroit hakkas 1950ndatel järk-järgult alla käima ja automeka staatust minetama; 60ndate lõpuks oli Motowni lugu lauldud; 1967. aasta mäss pani linna hoogsalt allakäigu suunas veerema. Järgnevad kümnendid muutsid linna narkoäripesaks ja suudeti võita ka mitmeid väga ihaldusväärseid tiitleid (mitmekordne USA süütamispealinn ja mõrvapealinn ja suisa Ameerika ohtlikuima linna tiitel toodi võidukalt koju). 2013. aastal läks maapealset põrgut meenutav linn pankrotti. Selline elukeskkond ei soodusta just liialt lilleliste mõtete õidepuhkemist. „Old“ kujutab Danny Browni elu-olu tema nooruspõlvest – mil tal ilmselt pisut teistsugune naeratus oli – tänapäevani. Tore oleks ju küll jääda erinevaid termineid pilduma, aga assortii albumil levinud motiive võtab piisavalt hästi kokku ainuüksi „Wonderbread“, mille raames väike Danny Brown saadetakse ema poolt poodi saia tooma, ta näeb pealt tulistamist, „patrullkäigul“ olevat prostituuti ja poest naastes pekstakse noorsand saia pärast läbi. Plaadi teine pool on laias laastus üks suur pralle, kuid detailidesse süvenedes saab selgeks, et siin ei ole erilist rõõmu, vaid pelgalt robotlik hedonism, katse düstoopilise ümbruskonna ja elu raamidest natukesekski väljuda. Produktsioon on väga mitmekülgne, ulatudes klassikalise boom-bap’i kõlast avangardsema õhulise ja kummitusliku helimaastikuni ja sealt trap’i ja grime’ni, erilise kiituse vääriline on Paul White. Värsisepana on Danny sisuliselt Janus, kes on kord mõtlik, tõsine tänavapoeet ja järgmisel hetkel nasaalse häälega elupõletaja. Viimasel palal (nimeks „Float On“) räägib Brown oma eelistatud meetodist mineviku- ja olevikuraskuste eest põgenemiseks ja avaldab lootust rahulikumaks tulevikuks.„Old“ on järjekordne tõestus sellest, kuidas masendav reaalsus sillutab tihti teed kaunile kunstile.